Meil Haldjaperes on isadepäevaga teatud traditsioonid - nagu see meie isadepäevalaul näiteks (tegelikult on see kellegi teise oma muidugi, aga nii omaks saanud, et enam ei mäletagi, kelle :)). Igal aastal tuletame me selle meelde ja teeme uue muusikaseade juurde. Küll me oleme kõrinapillidega muusikat laulule kaasa kõristanud, küll pottide ja pannidega kolistanud - oih!, mitte kolistanud, vaid vaikselt hiilinud, nagu ikka isadepäevahommikul :).

Sel aastal valisime vastavalt vanusele seibide, naelte, makaronide või herneste vahel, mida muusikavahendina kasutada tahaksime. Väljavalitul õnnestus koos teiste samasuguste kaaslastega kolida ümber topsi, millel omakorda peal kaas - ehk et valmis sai topsipill. Selline hea lihtne instrument - kui makaroni kõla ära tüütas, sai selle kohe suurte papinaeltega asendada. See kõik muidugi ei jooksnud mööda külgi maha :). Vastupidi - peenmotoorika harjutusega tegime end soojaks. Selle juurde lasime oma loovusel muusika saatel lennelda ehk et treisime laulule muudkui uusi salme.
See on selline tore laul, mille sisse saab kõik Haldjapere lapsed koos oma issidega mahutada. Samamoodi iga lapse lemmiktegevused koos oma issiga. Samal ajal harjutasime rütmi ja tunnet, kuidas mängida pilli aeglaselt, kuidas kiiresti. Sel aastal panin seoses isadepäeva lauluga tähele üsna uut nähtust - issidest lauldes tuli mitmel lapse issi järele vääääga suur igatsus. Hästi armas muidugi ja natuke kurb oli ka - kuidagi ehmatav on väikseid inimesi pahaaimamatult nutma ajada.  Aga nii tore, et issid on niiii tähtsad ja kallid tegelased.

Seejärel asusime kingi meisterdamise juurde. Läbi aegade oleme igasugu asju isadepäeva puhul kinkideks mõelnud, sel aastal siis maal isast. Kõlab küll kurjakuulutavalt või suurejooneliselt, aga tegelikult üsna lihtne.

Selleks oli vaja kõigepealt issi pildile saada. Proovisime nii- ja naapidi. Ühel päeval võtsime issist pildi kõrvale, et sellest rääkida ja arutada, teisel päeval jälle mõtlesime, et me ju kõik oleme oma isside moodi, ehk et kui ise pikali paberile heita ja paluda emmel enda ümber kontuur tõmmata, jäi ainult detailid lisada. Kus võiks asuda silmad, kus suu jne? Mõnes tunnis arutasime pildi joonistamise kõrvale, mida issiga koos teha meeldib. Emme põhiliselt rääkis, laps muudkui kritseldas. Ehk et see, mis pildi sisuks sai, on tegelikult lapse ja tunnis kaasas oleva vanema saladus, millest siis igakord vaatajatele jutustada saab.
Suure saladuskatte all peab tunnistama, et väga vahvaid lugusid sai paberile.



Seejärel asusime maalile raami tegema - seekord üsna jõulise materjaliga - krohvi-/pahtlivärv. Enne raami tegemist oli alusele paberteibiga "rada" ette tehtud ehk et me üritasime katta paberteibi osa. Täppistöö :). Krohvivärvi saamiseks võtsime kipsisegu ja segasime selle veega. Seejärel proovisime järgida ette antud ülesannet ja selle segu  paberteibile potsatada. Laialiajamiseks kasutasime loomulikult pahtlilabidaid - selliseid väiksemaid ja plastikust, mõned ka metallist. Raami tahtsime me
ära ka värvida. Meil on Haldjaperes sellised toredad värvimise-autod, millega on eriti tore läbi krohvi kimada ja värve laiali sõita ja pikaks venitada. Autodega sai sõita justkui mööda teed.
Terve tund said käsi ja silm koostööd teha.
Tundus, et see paelus lapsi ja indu jätkus kaumakski, mida nädala lõpu poole, seda pikemaks tunnid venisid.
Möllamist oli terve korteriremondi jagu ja tõenäoliselt koristame me seda tolmu veel lihavõtteni, aga no nii tore oli.