Olenemata nimedest tegime hooajaga algust. Alustasime ettevaatlikult ja vaikselt, aga paljudes tundides kukkus ikka välja "nagu tavaliselt" ehk et oli ka ülepeakaela kunstimise sisse pugenud pisikesi põnne juba esimesel korral :). Küllap see tuleb sellest, igasugune käeline tegevus on laste puhul pigem loomulik ja nende arengulistest vajadustest tulenev.

Nagu Haldjapere alguse-laulgi ütleb:

"Täna käes on teispäev/kolmapäev/neljapäev,
täna Haldjaperre läen,
Kaasas nina, kaasas suu,

kaasas uudishimu suur...."

Uudishimu end ümbritseva maailma vastu on lapses loomulikult suur. Sinna juurde on vaja veel toetavaid lähedasi - Haldjapere näitel ema või isa (või vanaema või hoidja), kes on tunnis lapse jaoks kõige olulisemad. Just nende kaudu jõuab kõik uus ja põnev turvaliselt lapseni. Vanem on lapse jaoks kohal, vahendab ja filtreerib infot, mida loovustund pakub, sätib tempot ja tegevusi, kordab ja räägib üle, annab lapsele kinnitust ja tagasisidet uute teadmiste ja küsimuste kohta jne. Kõigele lisaks aitab igakülgselt ja on üleni armastav niikuinii. Eelneva põhjal võiks iga vanem, kes lapsega loovustundi jõuab,  kandideerida ka Aasta Ema või Aasta Isa tiitlile. Sest see kõik on lapse arengu ning vanema ja lapse omavahelise suhte mõttes väga tänuväärne.

Täiskasvanutena saame me lapse jaoks tagada mõtlemist, loovust ja unistamist soodustava keskkonna. Põhilist ehk uudishimu, saame me omalt poolt nö toita, arendada ja hoida. Uudishimu on parim, mida lapsele kaasa anda.

Et uudishimu saaks jääda, on vaja toetavat keskkonda ja võimalusi. Võimaluste juures on üks variant tulla Haldjaperre, kus põhiliselt läbi käeliste loovtegevuste on võimalus lapsele pakkuda erinevaid kogemusi, mille kaudu maailma tundma õppida ning mis kõik toetab lapse loomulikku arengut.

Esimeses tunnis alustasime me paberiga tutvumisest - silitasime, paitasime, patsutasime, koputasime, lehvitasime seda, läksime paberi taha peitu ja kriipsutasime ja täpitasime seda sõrmega. Tegime nö kuiva trenni erinevate liikumiskvaliteetide meeldetuletamiseks. Et pildi peal erinevat moodi liikuda, tekitasime pildile lahtreid ja vahesid. Selleks kasutasime teipi. Teip on ka hirmus põnev asi - esiteks tuleb see mängu pisikese ämbrikesega, mille sees on palju erinevaid väikseid teibirulle. Oo, punane on tore, sinine on veel lahedam, pruun veereb nii hästi ja kollasest teibirullist saab emmet/issit läbi piiluda. Raske kohe valida. Siis saab seda veel lahti sikutada ja siis jääb see igale poole kinni  - see alati ei pruugigi kõigile meeldida muidugi.  Seejärel saab emme või issi abiga tekitatud teibijuppe paberile paigutada. Nii siledaid, kui krussis, pikki kui ka lühikesi.

Tekkinud motiivide täitmiseks võtsime appi guašipliiatsid, mis on hästi lihtsalt kasutatavad, annavad kergesti eduelamuse ja on lisaks kõigele hästi pestavad. Lisaks neile kasutasime ka õlipastelle. Erinevate värvide ja liigutuste juurde oli ülesandeks vanemal ja lapsel omavahel arutada, milline oli lõppev suvi ning siis seda vastavalt pildi peal tähistada. Nt kui keegi oli käinud mustikal, sai seda tähistada sinakate täppide tegemisega. Päikseline suvi võis katta paberi mõne ala nt kollaste ülevalt alla tõmmatud kriipsudega jne. Nii nagu ka lapse loomulik joonistamise areng algab täpist, edasi tulevad kriipsud, kasutasime kõike seda ka oma pildi loomise juures. Oluline oli, et vanem ja laps ise oma loo looksidning omavahel arutaksid, mis neile oluline on.

Kõige lõpuks - kes veel jaksas ja tahtis ning paberil ruumi oli, tuli mängu näpuvärv. Seda sai samuti käe/sõrme ning erinevate liigutustega laiali ajada. Kes kohe kättpidi või üleni värvi sisse ei tahtnud minna, sai kasutada pisikest plastikust pahtlilabidat.

Mõnes tunnis õnnestus alguses lisatud teibid ka pildilt ära sikutada, mõnes tunnis jäid nad uut korda ootama või lihtsalt pildile ilutsema. Kuigi kunstimise juures on olulisem tunni protsess, siis on ühisest tegevusest tore endale ka pildi näol mälestus jätta - see annab justkui lisaväärtuse vanema ja lapse ühiselt veedetud ajale.

Beebide (alla 1a) tunnis tegime hoopis ühispilti jahust ja veest ja pudru- või kliistrivärvist. Ühes tunnis sattusid beebid tegutsedes nii hoogu , et sama lustakalt kui kõik asjad paberile tulid, kadusid need sealt tegutsemise lõpuks ka ära - laste (käed, jalad, juuksed), nende riiete ja põllede sisse :). Töödeldud paberi jätsime ikkagi alles, sest sellest kohast saab mõni teine kord ju edasi minna :).

Suurte (3+) tunnis tegime lisaks teibipildile esimese koolipäeva ehk esimese Haldjapere tunni puhul endast mälestuseks autoportreesid, need said  vahvad.