Kui soov on teha värvilist tundi, ilma, et määrivate värvidega üldse kokku puutuks, siis see on paras väljakutse. Eriti, kui lapsed on harjunud, et Haldjaperes on alati värvid ja kohe rohkelt:)

Mõte oli teha lastega munade hoidmiseks kausikesed. Lisaks võiks juba algust teha ka munade meisterdamisega.

Tunni eesmärgiks oli peamiselt motoorika arendamine läbi rebimise, näppudega haaramise, märja pabermassi pigistamise ja vormi vajutamise, silitamise, jne. Lisaks siis sai taaskord mängida värvide mängu. Sedakorda olid selleks värvilised ribad, mis meie mängus olid lilled. Rebimiseks, ujutamiseks ja pudistamiseks oli seekord kasutusel munakarp, mis on meile laeva eest ja salvrätid, mis olid reisijad ja toit, mis paadi sisse läks.

Lugu sai lahti rullitud ja välja tuli nii, et kõigil meil on paat, millele tuli reisijad rebida. Kes rebis koeri, kes kasse. Küll aga said ruttu selgeks, et rebida tuleb ka süüa ja kohe palju, sest tühja kõhuga pole tore reisida. see on tore mäng, kus lisaks lapse käelisele arengule, areneb ka kujutlusvõime ning loovus välja mõelda tegelasi ja asju, mida iga rebitud tükk võib tähendada.

Rebimine töö alustuseks, enne kui üldse midagi muud kätte anda, on kaval nipp - sest rebimine nõuab tähelepanu ja keskendumist ja niimoodi tegutsedes saab lapsed edukalt rebima panna. Lisaks on nutikas rebimistöö algusesse planeerida sellepärast, et käed on veel kuivad ja (paberi) rebimist mugavam ette võtta. Kui paber nt värviste, kliistriste või märgade käte külge jääb, on pahameel kiire tulema ja meisterdamise tuju võib kaduda.
Paljud on kindlasti kodus kogenud, et rebimine on pisikestele meeltmööda eriti siis, kui seda vaja pole või ei oota - rull wc paberit võib võluväel muutuda miljoniks paberlumehelbeks, nii et ei saa arugi.
See võib tunduda vahel tüütu, aga see on väga kasulik :). Lapse silma ja käe koostöö areneb, pisikeste käekeste pisikesed lihased teevad trenni, laps õpib kasutama pöidla ja nimetissõrme koostööd, areneb koordinatsioon - rebides on vaja tõmmata käsi vastassuunas. Alguses üritavad lapsed tõmmata paberi kaheks tükiks käsi külgede suunas sikutades, ette-taha suund tuleb harjutades. Seepärast on hea alustuseks pakkuda rebimiseks lihtsalt rebitavat materjali või nagu me kõige pisematega alustame - vanem teeb ülaserva väikese sälgu ette. Nii on eduelamus lihtne tulema ja tuju kaasa teha püsib kauem.

Edasi said lapsed endale unistuste paadid, nelja toaga. Mõni ka vähemaga. Aga kõik reisijad ja söögivaru sai usinasti näpuga paati surutud. Hea näpuharjutus - juba rebitud tükid kõik munakarpi suruda. Eriti pisikestega tegime toredat mängu, kus emme pani rebitud paberi punakarbi peale ja siis vajutasid ema-laps koos sõrme/käega paberi munakarbi sisse peitu. Nüüd võisid paadid minna merele, milleks meil olid suured kausid veega. Et lapsed mahuks kenasti tegelema, võib arvestada ühe kausi taha maksimaalselt 4 last. Puhusime neile tuult ka purjedesse. Ja sõitsidki!

Edasi puhusime kõrtega ja siis hakkasime tormist merd kõrtega puhuma. Lisasime vette ka seepi (võib ka värvilist geelseepi, mis on looduslik), et vesi vahutama läheks. Kõrrega puhumine on väikestele lastele raske ülesanne, aga koos vanemaga harjutamine läbi lõbusa mängu, paneb neid proovima ja lõpuks see õnnestubki. Puhumine on hea lapse suulihaste arengule ja hingamisteedele. Kui puhuda konkreetset eset, areneb lapse nägemise- ja jälgimisoskus - laps jälgib, kuhu ese liigub - silmalihaste trenn. Puhudes saab tööd ka üldmotoorika, laps paneb tööle kogu oma pisikese keha, et välja puhudes konkreetne ese liikuma panna. Seepärast on see ka väga hea keskendumise, maharahunemise ja eneseregulatsiooni harjutus. Laps keskendub sellele, mida ma peaksin tegema, selleks et puhumine soovitud tulemuse annaks.  Puhudes saab rääkida ka suunaterminitest: ette,  vasakule, paremale, kõrgemale... 
Kui puhumine ei õnnestu seekord, siis järgmine kord. Loomulikult jõid lapsed ka vett, aga sest pole hullu. Peaasi, et paadid kuivale ei jää, sest suure möllu keskel lähevad paadid vee alla, muutudes nii allveelaevadeks. Allveelaevad lähevad lõpuks kaugele, kaugele, kasvõi Ameerikasse - jätsime nad sinna sõitma, et munakarbimass saaks piisavalt liguneda ja seda oleks võimalik hiljem edasi töödelda.
Ise suundusime jalutuskäigule aeda, kus oli kevadiselt värviline. Palju värvilisi ribasid, mida lapsed hakkasid oma kausikestesse korjama. Lapsevanemad said lastega mängida soovide mängu - kus laps toob vanemale just sellise lille, mida vanem soovib. "Palun too mulle 1 kollane lill! Palun too mulle 2 sinist lille! "

Lõpuks törts lasteliimi ehk kliistrit kausi põhja ja saigi alustada kevadkausikese tegemisega. Selleks andsime lastele kiletatud kausid tagurpidi ette ja lapsed muudkui tirisid oma kausist kliistriseid ribasid ja asetasid neid tagurpidi kausi peale. Mõni laps teeb meelsasti sõrmed kliistriseks ning paitab kõik ribad kenasti kausi külge kinni, teine võtab ainult ribade otstest kinni ja asetab nad õrnalt kausile. Igaljuhul on näppudega ükshaaval ribade sikutamine ja kausi peale asetamine püsivust ja täpsust nõudev ülesanne. Silma ja käe koostöö saavad kõvasti trenni.
Kui väsimus hakkas peale saabuma, andsin lõpetuseks veel lastele pintslid, et saaks ribasid üle liimida. Kõige lõpus lisasime ka PVA-d ning lapsed lasid pintsliga nagu mäest alla ja saigi kauss liimitud.

Igas tunnis on võimalus ülesandeid teha vastavalt sellele, kuidas laps jõuab ja tahab. Nii oligi tunni lõpus võimalus lastel suunduda tagasi oma veekausside ja laevade juurde ning vaadata, mis nendega oli juhtunud. Need olid läbi ligunenud. Järel olid vaid kalakesed. Pudistasime neid väiksemaks ning püüdsime kulpide ja kärbsepiitsadega kalad kätte saada. Kes jõudis, käis veel meie laua juures, kus lasime saumikeseriga pudi täiesti pudiks. Mõned suuremad lapsed jõudsid selle pudi ka üllatusmuna sisse toppida, et see saaks munakujuliseks kuivada. Munakarbimassist vormide tegemine on väga tore. Oleme lastega sama paberimassi kasutades ka liivavorme täitnud ning pärast kuivamist neid üle värvinud. Väga toredad jäävad.

Kliistri tegemise õpetus:
Lase vesi kiirkeedukannus keema. Samal ajal sega tassis kartulitärklis vähese koguse külma veega. Vala kuum vesi kannu ja lisa pidevalt segades nii palju tärklise-vee segu, kuni soovitud paksus on saavutatud.
NB! Pigem jätta natukene vedelamaks, sest seistes kliister pakseneb veelgi.