Arutasime lastega, et milliseid kolle nad teavad ja kas on mõnega kokku sattunud. Mõned kollid on väikesed ja mõned suured, siis on selliseid kes on karvased ja teised jälle siledad, mõned lihtsalt krabistavad nurga taga ja jooksevad peitu, kui keegi läheneb. Suurematele kollidele meeldib pimedas toas “buuu” hõigata ja siis salapäraselt itsitada. Voodi all leidub kolle, kes tahavad laste varbaid kõditada. Aga millist neist siis kutsuda? Ja kuidas? 

Otsutasime et kõige kavalam oleks kutsuda KÜPSISEKOLL. Teda saab ju küpsisega kohale meelitada! Pole midagi muud vaja teha kui küpsetada pannitäis lõhnavaid küpsiseid ja juba ta kohal ongi :D.

Valisime endale taigna tegemiseks kausi ja kahvli ning mätsisime kahvli või sõrmedega pudiks ühe küpse pooliku banaani. Natukene maitsesime ka, kas on ikka magus. Siis lisasime peotäie kaerahelbeid ja segasime hästi läbi. Maitsesime veel. Siis pudistasime pipetiga natukene kaneelipuru ja juba lõhnas nii hästi. Ikka maitsesime ka. Vormisime pannile mõnusad pätsikesed ja küpsised läksid ahju küpsema.

Nüüd asusime kollikest meisterdama. Kolli keha oli välja lõigatud papist. Sinna kandsime värvirulliga musta värvi. Siis tõstsime endale kliistrit topsi ja kandsime ühe kihi pintsliga kehale. Nüüd oli vaja üles otsida kolli silmad! Need oli ta Haldjapere ruumi ära peitnud aga me olime osavad detektiivid ja leidsime need ruttu üles. No aga mitu silma panna 1, 2 või 3? Niipalju kui on vaja, et küpsised üles leida. Et kollil oleks külmal ajal soe, lisasime talle mõnusa paksu lõngakarva. Nii ja nüüd siis suu. Suu sai lõigata või rebida paberist ja punase värviga värvida. Nüüd veel kõige tähtsam: kolli hambad! Lõikasime ka need paberiribast välja ja panime neid suhu nii et küll sai. Nonii, päris jubehirmus koll sai juba. Mõned kollid said taimest karvase saba ka, või vuntsid.

Nüüd olid kollid valmis ja panime nad aknaluale. Ise asusime aga küpsiseid sööma. No nii head tulid! Pidime küpsistel silma peal hoidma, et kollid neile jaole ei saaks. Peitsime need taskusse või kõhtu. Nämm nämm.