Luudadel lendavad nõiad ja hoogtööpäevak
-
Volbrinädalal juhtus sedasi, et Haldjaperre sattusid mõned nõiad, kel oli kõik sassis-vussis. Kodu oli sassis, juuksed olid sassi, luuavarred olid kadunud... oi, seda suurt segadust. Õnneks oli neil palju abilisi ja meie aitasime nõidade toad ja luuad korda ja enne suurt volbrit kõik lendu. Püüdsime selle kõik muidugi ühele suurele pildile ka.
Alustasime sellest, et rullisime paberit maha sel korral kohe veidi rohkem. Tavalisele aluspaberile lisaks ka ehituspappi, kuhu hakkaski võluväel volbripilt tekkima. Kõigepealt tekitasime pildile suurt segadust, nagu nõidadel alguses mureks oligi. Võtsime söe või pehme pastelli ja lihtsalt lasime kätel kõike seda paberile kritseldada, mida käsi parajasti tahtis. Sinna tuli nii kriipse, kui ringe, sasipuntraid kui ka eelmisest tunnist tuttavaid täppe. Kõik sai segamini, käed ja jalad said mustaks, sest ajasime seda kõike nagu muuseas ka käte ja jalgadega laiali. Nagu päris.
Siis mõtlesime, et hästi, aitame nõidadel kodu korda seada - hakkasime vaipu kloppima. Võtsime kärbsepiitsad ja alguses proovisime kuivalt harjutada, kuidas see asi võiks käia. Patsutasime suure hooga kärbsepiitsa vastu paberit, ühe käega ja teise käega ja kellele jagus mõlemasse kätte tööriist, sai mõlema käega "vaipu kloppida". Kui harjutused tehtud, algas praktika. Võtsime värvi ka ligi ja patsutasime musta värvi üleni üle terve paberi. Päev hakkaski pildil juba õhtusse jõudma ja nõidadel aeg luudadele hüpata ja volbrbiöösse kimada. Sättisime luuad korda. Kasutasime selleks väikeseid paberkotte, millele lõikasime või rebisime sälgud sisse. Teise otsa keerasime krussi, nagu väänaks pesu kuivaks ja oligi luud valmis.
Oli peaaegu ööpimedus, aga mida ei olnud, olid luuavarred. Luuavarred olid kõik lendu läinud, mööda Haldjaperet laiali. Küll oli neid laua all, kapi taga, seina peal, riiuli vahel, sahtlis, tooli küljes, kile all..... andis ikka otsida, aga saime kätte, mis vaja.
Teipisime luuad ja varred kokku ja pildile.
Seejärel tõmbasid nõiad värvilised kleidid selga ja istusid luudadele. Värviliste kleitide tegemiseks pigistasime pildile värvi ja puhusime seda kõrrega laiali, väga lendlevad kleidid said. Kui nõiad luudadel õhku olid tõusnud nägid nad volbriöös palju-palju lõkkeid leegitsemas. Pildile ilmus lõkkevärvi ja meie puhusime lõkked veel suuremaks, kammisime värvi kammiga laiali.
Vot selline volbrilugu saigi.
Suuremate laste (3+ vanus) grupis tegime hoogtööpäevaku 1. mail. Alati on selline tunne, et ühest tunnist jääb nagu väheks ja seepärast leppisime ükskord kokku, et võtame pikemalt aega ja meisterdame kohe mitu tundi. Nii tegimegi. Kõik tõid natuke süüa kaasa, üks emps tõi kohvi ja piima ja see oli üks igati mõnus olemine.
Alustuseks me kasutasime seda ära, et päike paistis Haldjaperre ja me püüdsime pildile varje erinevatest asjadest ja kehaosadest. Täiendasime tekkinud piirjoonis ja sedasi tekkis igale paberile lugu, mida saime üksteisega jagada.
Teisena tegime sedasi, et panime põrandale suured paberid maha. Igal lapsel oli oma värv, millega ta igale paberile oma värvi lisas. Me muidugi ei teinud seda lihtsalt niisama, vaid kõigil oli üks rõngas, mis kätt ja kriiti keerutades käis muudkui ringi ja andis kriidile hoogu juurde. Kõik said kritseldada täpselt nii kaua kuni muusika mängis, kui tekkis paus, liikusime edasi, kui jõudsime oma algusepaberi juurde tagasi. Seejärel tegime tekkinud pilditest seinale näituse ja vaatasime, mida me seal näeme. Igasugu asju oli: jäätist, väärikasuppi, üks mees, tsikkel, roosapüha, segadus....
Edasi me võtsime välja föönid ja enne seda tegime endale suunanäitajad, liikurid, mis näitasid, kuhu suunas peaksime liikuma. Föönid tegid tuult. Oli see vast küte. Tõeline liikumistund!
Et föönid olid juba kuumaks aetud, siis kasutasime neid viimase kunstitöö tegemiseks ka. Meil on palju õlipastellide juppe ja jupikesi kogunenud Haldjaperes, seega valisime omale värvid välja ja hakkasime neid pildile sulatama. Haldjapere läks päris kuumaks selle peale ja kriidid muudkui sulasid. Pildid said ka valmis ja jälle võid neilt leida erinevaid tegelasi ja neid sai ka väga erinevalt vaadata ja veel lisaks täiendada musta markeriga.
Sai üks tore ja mõnus meisterdamismaraton. Tundub, et isu veel täis ei saanud, kui Sigrid peale väikest puhkamise pausi arvas, et ta tahaks igavesti Haldjaperes olla :). Samuti tekkis tal palju häid ideid järgmisteks kordadeks, eriti meeldis pidžaamapeo mõte :).
Siis mõtlesime, et hästi, aitame nõidadel kodu korda seada - hakkasime vaipu kloppima. Võtsime kärbsepiitsad ja alguses proovisime kuivalt harjutada, kuidas see asi võiks käia. Patsutasime suure hooga kärbsepiitsa vastu paberit, ühe käega ja teise käega ja kellele jagus mõlemasse kätte tööriist, sai mõlema käega "vaipu kloppida". Kui harjutused tehtud, algas praktika. Võtsime värvi ka ligi ja patsutasime musta värvi üleni üle terve paberi. Päev hakkaski pildil juba õhtusse jõudma ja nõidadel aeg luudadele hüpata ja volbrbiöösse kimada. Sättisime luuad korda. Kasutasime selleks väikeseid paberkotte, millele lõikasime või rebisime sälgud sisse. Teise otsa keerasime krussi, nagu väänaks pesu kuivaks ja oligi luud valmis.
Oli peaaegu ööpimedus, aga mida ei olnud, olid luuavarred. Luuavarred olid kõik lendu läinud, mööda Haldjaperet laiali. Küll oli neid laua all, kapi taga, seina peal, riiuli vahel, sahtlis, tooli küljes, kile all..... andis ikka otsida, aga saime kätte, mis vaja.
Teipisime luuad ja varred kokku ja pildile.
Seejärel tõmbasid nõiad värvilised kleidid selga ja istusid luudadele. Värviliste kleitide tegemiseks pigistasime pildile värvi ja puhusime seda kõrrega laiali, väga lendlevad kleidid said. Kui nõiad luudadel õhku olid tõusnud nägid nad volbriöös palju-palju lõkkeid leegitsemas. Pildile ilmus lõkkevärvi ja meie puhusime lõkked veel suuremaks, kammisime värvi kammiga laiali.
Vot selline volbrilugu saigi.
Suuremate laste (3+ vanus) grupis tegime hoogtööpäevaku 1. mail. Alati on selline tunne, et ühest tunnist jääb nagu väheks ja seepärast leppisime ükskord kokku, et võtame pikemalt aega ja meisterdame kohe mitu tundi. Nii tegimegi. Kõik tõid natuke süüa kaasa, üks emps tõi kohvi ja piima ja see oli üks igati mõnus olemine.
Alustuseks me kasutasime seda ära, et päike paistis Haldjaperre ja me püüdsime pildile varje erinevatest asjadest ja kehaosadest. Täiendasime tekkinud piirjoonis ja sedasi tekkis igale paberile lugu, mida saime üksteisega jagada.
Teisena tegime sedasi, et panime põrandale suured paberid maha. Igal lapsel oli oma värv, millega ta igale paberile oma värvi lisas. Me muidugi ei teinud seda lihtsalt niisama, vaid kõigil oli üks rõngas, mis kätt ja kriiti keerutades käis muudkui ringi ja andis kriidile hoogu juurde. Kõik said kritseldada täpselt nii kaua kuni muusika mängis, kui tekkis paus, liikusime edasi, kui jõudsime oma algusepaberi juurde tagasi. Seejärel tegime tekkinud pilditest seinale näituse ja vaatasime, mida me seal näeme. Igasugu asju oli: jäätist, väärikasuppi, üks mees, tsikkel, roosapüha, segadus....
Edasi me võtsime välja föönid ja enne seda tegime endale suunanäitajad, liikurid, mis näitasid, kuhu suunas peaksime liikuma. Föönid tegid tuult. Oli see vast küte. Tõeline liikumistund!
Et föönid olid juba kuumaks aetud, siis kasutasime neid viimase kunstitöö tegemiseks ka. Meil on palju õlipastellide juppe ja jupikesi kogunenud Haldjaperes, seega valisime omale värvid välja ja hakkasime neid pildile sulatama. Haldjapere läks päris kuumaks selle peale ja kriidid muudkui sulasid. Pildid said ka valmis ja jälle võid neilt leida erinevaid tegelasi ja neid sai ka väga erinevalt vaadata ja veel lisaks täiendada musta markeriga.
Sai üks tore ja mõnus meisterdamismaraton. Tundub, et isu veel täis ei saanud, kui Sigrid peale väikest puhkamise pausi arvas, et ta tahaks igavesti Haldjaperes olla :). Samuti tekkis tal palju häid ideid järgmisteks kordadeks, eriti meeldis pidžaamapeo mõte :).
Lisa kommentaar