Paber!
-
Selle nädala peategelaseks oli loovustundides lihtne ja
imeline
paber. Suur paber, väike paber, sirge/sile ja kortsus paber, värviline ja värvitu paber, auklik ja terve paber...
Tundi alustasime paberonni ehitamisega. Tegime neid lausa kaks - sellised kõrged ja pikad, nagu tunnelid.
See oli üksjagu põnevust, uudishimu ja ka kõhedust tekitav. Oled sa üldse kuulanud, millist häält suur õhuke paber teeb? See on päris vali! Hea ikka, et loovustunnis emmed-issid kaasas käivad, seega sai koos onni uurima minna.
Onni sai peitu pugeda ja lihtsalt tunnetada seal olemist. Onnist sai välja piiluda, seal sai kõndida, roomata, joosta, hüpata. Igal moel oli kogu keha töös.
Seejärel proovisime paberit väiksemaks tegema hakata, rebisime seda. Tegime suuri tükke kogu keha jõudu kasutades ja väikseid tükke pisikeste sõrmede vahel rebides. Katsetasime ka paberit uuesti kokku panna, sellest midagi uut teha - näiteks palle. Väiksemaid ja suuri. Mõnes tunnis õnnestus isegi selliseid palle teha, et saime eelmise tunni jätkuks lumememmesid ehitada. Ja palle saab ju alati lõputult visata, veeretada, peita ja uuesti üles otsida.
Lõpuks võtsime selle rahmeldamise väikese koristamisega kokku ja jätsime meisterdamiseks alles ainult väikese paberist palli.
Kunstitööks tegime seekord paberkollaaži - otsisime, leidsime ja tekitasime erinevaid pabereid, erinevaid kujundeid ja ka värve paberi abil. Kõike seda aitas meil kokku panna ja koos hoida vana, hea sõber - kliister.
Alustuseks võtsime alles jäetud paberipusa ja hakkasime seda vaikselt-vaikselt suure ja sileda paberi peale lahti harutama ja siluma. Käed oli nagu väikesed lumesahad, mis aitasid paberit laiali siluda.
Peale seda kõndisime natuke jälle ringi ja otsisime värvilist paberit, mis oli pesulõksuga madalale pesunöörile kinnitatud. Kes oskas, sai katsetada ka pesulõksu kinni-lahti pusimist. Teine variant oli omale sobivat värvi paber lihtsalt pesulõksu küljest lahti sikutada. Selle ülesandega kogunes päris paras hulk samme, sest leitud paberist aare tuli omakorda kunstitööle paigutada. Seda sai teha mitut moodi. Kellele tundus, et terve värviline paber sobib tööle, siis paigutas selle pildile. Kes tahtis, rebis seda väiksemaks ja oh, seda rõõmu!, kel juba kääride vastu huvi, sai paberit väiksemaks lõigata.
Kõige viimased paberid - peenikesed värvilised paberiribad - tulid tundi kastide sees. Kastides omakorda olid augud, millest käsi sisse pista ja seal midagi leida. Värvilised paberiribad olid omakorda peidetud paberihundi sisse, nii et kogu selle kraami kastist välja pusimine oli jälle paras trenn. Üritasime mõlemat kehapoolt töös hoida ja korda mööda või korraga kastist asju välja võtta.
Nii see kunst valmiski.
Nagu ikka proovisime tegevuse lõpetamisest ka tunni osa teha. Selle juurde käib lapsega arutamine selle üle, kas tänaseks aitab (piirid), pildile nime kirjutamine ja kuivama panemine (ühise aja ja tegevuse väärtustamine), kasutatud asjade pessu panemine, enda järel koristamine ja enda pesemine (me alustame ja lõpetame tegevusi, kui tundub, et nüüd on aeg lõpetada).
Aga, et mis sellest paberipusimisest kasu on?
Alustuseks tegime peegliharjutust: selle asemel, et vaadata enda ette paberile, vaatasime enda ees olevast peeglist ja jälgisime, kuidas meie käsi liigub etteantud piirides. Päris paras pusimine - proovige ise järgi :).
Teiseks treenisime loovust ja kujutlusvõimet. Võtsime aluseks mõned jooned ja kriipsud ning hakkasime neist edasi joonistama - kõigil tulid erinevad lõpplahendused. Võid googeldada nt "imagination worksheet" ja leiad ka netist materjali, mida kasutada.
Kõige lõpuks proovisime paberi ja kääridega "joonistada" ehk et olime Mattisse´st inspireeritud. Vt inspiratsiooni nt siit ja lase kätel ja kääridel käia: https://www.tate.org.uk/kids/explore/who-is/who-henri-matisse
See oli üksjagu põnevust, uudishimu ja ka kõhedust tekitav. Oled sa üldse kuulanud, millist häält suur õhuke paber teeb? See on päris vali! Hea ikka, et loovustunnis emmed-issid kaasas käivad, seega sai koos onni uurima minna.
Onni sai peitu pugeda ja lihtsalt tunnetada seal olemist. Onnist sai välja piiluda, seal sai kõndida, roomata, joosta, hüpata. Igal moel oli kogu keha töös.
Seejärel proovisime paberit väiksemaks tegema hakata, rebisime seda. Tegime suuri tükke kogu keha jõudu kasutades ja väikseid tükke pisikeste sõrmede vahel rebides. Katsetasime ka paberit uuesti kokku panna, sellest midagi uut teha - näiteks palle. Väiksemaid ja suuri. Mõnes tunnis õnnestus isegi selliseid palle teha, et saime eelmise tunni jätkuks lumememmesid ehitada. Ja palle saab ju alati lõputult visata, veeretada, peita ja uuesti üles otsida.
Lõpuks võtsime selle rahmeldamise väikese koristamisega kokku ja jätsime meisterdamiseks alles ainult väikese paberist palli.
Kunstitööks tegime seekord paberkollaaži - otsisime, leidsime ja tekitasime erinevaid pabereid, erinevaid kujundeid ja ka värve paberi abil. Kõike seda aitas meil kokku panna ja koos hoida vana, hea sõber - kliister.
Alustuseks võtsime alles jäetud paberipusa ja hakkasime seda vaikselt-vaikselt suure ja sileda paberi peale lahti harutama ja siluma. Käed oli nagu väikesed lumesahad, mis aitasid paberit laiali siluda.
Peale seda kõndisime natuke jälle ringi ja otsisime värvilist paberit, mis oli pesulõksuga madalale pesunöörile kinnitatud. Kes oskas, sai katsetada ka pesulõksu kinni-lahti pusimist. Teine variant oli omale sobivat värvi paber lihtsalt pesulõksu küljest lahti sikutada. Selle ülesandega kogunes päris paras hulk samme, sest leitud paberist aare tuli omakorda kunstitööle paigutada. Seda sai teha mitut moodi. Kellele tundus, et terve värviline paber sobib tööle, siis paigutas selle pildile. Kes tahtis, rebis seda väiksemaks ja oh, seda rõõmu!, kel juba kääride vastu huvi, sai paberit väiksemaks lõigata.
Kõige viimased paberid - peenikesed värvilised paberiribad - tulid tundi kastide sees. Kastides omakorda olid augud, millest käsi sisse pista ja seal midagi leida. Värvilised paberiribad olid omakorda peidetud paberihundi sisse, nii et kogu selle kraami kastist välja pusimine oli jälle paras trenn. Üritasime mõlemat kehapoolt töös hoida ja korda mööda või korraga kastist asju välja võtta.
Nii see kunst valmiski.
Nagu ikka proovisime tegevuse lõpetamisest ka tunni osa teha. Selle juurde käib lapsega arutamine selle üle, kas tänaseks aitab (piirid), pildile nime kirjutamine ja kuivama panemine (ühise aja ja tegevuse väärtustamine), kasutatud asjade pessu panemine, enda järel koristamine ja enda pesemine (me alustame ja lõpetame tegevusi, kui tundub, et nüüd on aeg lõpetada).
Aga, et mis sellest paberipusimisest kasu on?
- kogu keha teeb tööd, üldmotoorika toetamine
- meeled teevad tööd (puutemeel, tasakaalumeel, nägemismeel, kuulmismeel...)
- kehataju (kus ma parasjagu ruumis asun, peidus-väljas, püsti-istuli-kükkis; erineva suurusega asjade ja erineva raskusega asjade sikutamine, lükkamine, tõstmine)
- kahe käe ja kehapoole koostöö (rebimine, sikutamine, tassimine, palli viskamine kordamööda erineva käega)
- peenmotoorika (rebimine, lõikamine).
Alustuseks tegime peegliharjutust: selle asemel, et vaadata enda ette paberile, vaatasime enda ees olevast peeglist ja jälgisime, kuidas meie käsi liigub etteantud piirides. Päris paras pusimine - proovige ise järgi :).
Teiseks treenisime loovust ja kujutlusvõimet. Võtsime aluseks mõned jooned ja kriipsud ning hakkasime neist edasi joonistama - kõigil tulid erinevad lõpplahendused. Võid googeldada nt "imagination worksheet" ja leiad ka netist materjali, mida kasutada.
Kõige lõpuks proovisime paberi ja kääridega "joonistada" ehk et olime Mattisse´st inspireeritud. Vt inspiratsiooni nt siit ja lase kätel ja kääridel käia: https://www.tate.org.uk/kids/explore/who-is/who-henri-matisse
Lisa kommentaar