Salamahti jälle sügis meie aedadesse trügis
Kasutades Ott Arderi tabavaid sõnu:
Tuul on külmem, öö on pikk,
kõledaks jääb lagendik.
Salamahti jälle sügis
meie aedadesse trügis.
Alustasime meie Haldjaperes esimest sügisnädalat.
Sai arutleda - mille järgi aru saab, et sügis on ja milliseid värve oleme sügises märganud. Siis panime laulu sisse kõik need riietusesemed, mida jahedamate sügisilmadega peab selga toppima (ja võibolla läheb riietumine nüüd edaspidi laulu saatel lihtsamalt). Lõpuks istusime maha, et sügis pildile püüda. Kõige paslikum tundus teha üks sügisene tuultevallas puu.
Puu tegemist harjutasime kõige pealt suurel aluspaberil. Kasutasime selleks rasvakriite. Ikka ühe käega ja teise käega, üles ja alla, mõni ka ringiratast. Kui lõpuks pildipaberile puud joonistama hakkasime, siis tuli juba täitsa hästi välja.
Siis lendas kohale kollane paber, mida sai kortsutada ja palliks vormida, mööda tuba ringi puhuda nagu sügistuul, ära siluda ja kõige lõpuks tükkideks rebida. Nii saime kausitäie kollasid lehekesi, mida hakkasime liimipulga albil tööle kleepima.
Liimipulga kasutamine oli nii mõnelegi lapsele esmakordne kogemus - avastamisrõõmu, pusserdamist ja katsetamist jätkus päris pikaks ajaks.
Et aga sügisesed puud ainult kollased pole, said lapsed ka kolme värvi värvivett, mida pipetist töö peale tilgutada: punast, rohelist ja kollast. Tulid vahvad värvilised lehed-laigud, mida sai lisaks veel mööda tööd ringi puhuda ja kallutada.
Viimase lihvi andsid tööle langema hakkavad kaselehed... kohe päris kaselehed, sellised kollased ja pruunid ja täitsa sügise nägu. Neid sai õhust püüda, kausi sisse korjata ja oma sügisepildile lisaks kleepida.
Ja saigi pildile see meie ilus-soe-värviline-jahe sügis.
Lisa kommentaar