Kirjeldan oma töö põhjal, milline on üks Haldjapere loovustund ühe- kuni kolmeaastaste mudilastega. See oli jaotatud erinevateks etappideks ja osaoskusteks ning selle ettevalmistamisel pöörasin tähelepanu eelkõige visuaalmotoorikale ja kirjutamise-lugemise eelharjutustele.

Peale selle oli loovustund inspireeritud paljudest erinevatest teemadest, alustades kevadega ja lõpetades taas saabunud talvega – kokkuvõtvalt oli see tavalisest Eesti ilmast. Samamoodi andsid ainest värvid ja pallid ning kunstimaterjalina hõbepaber.

Tund sai alguse pisikestest värvilistest ja pehmetest pallidest. Tead sa, miks üks väike pall on imeline vahend lugema ja kirjutama õppimiseks? See aitab treenida, kuidas fikseerida pilku kindlale objektile ja ka liikuvat objekti jälgida. Mida muud me lugedes ja kirjutades teeme?
Palliga erinevaid viskamise, toppimise, peitmise-otsimise mänge katsetades

ületame me pidevalt keha keskjoont (nähtamatu joon, mis algab pealaest ja jagab keha paremaks ja vasakuks pooleks). Keha keskjoone ületamine midagi silmadega jälgides, käega haarates või kogu keha liigutades aitab kahel ajupoolkeral omavahel koostööd teha.
Meie mängisime pallidega järgmisi mänge: kõigepealt viskamist-püüdmist ja peitmist-otsimist, seejärel aga üritasime suuremas koguses palle kätte saada lae alla kinnitatud kangalt (hiljem viskasime sinna palle ükshaaval tagasi). Vahepeal korjasime pallikesi suurte näpitsatega kaussi ning sorteerisime neid värvi järgi ja pistsime läbi aukude kas kausi või kasti sisse.

Pallimäng pakub palju erinevaid võimalusi arengu toetamiseks. Palli püüdmiseks on vaja kasutada kahte, viskamiseks enamasti ühte kätt. Pallimängud toetavad tasakaalu, silmadega jälgimise oskust, käe-silma koostööd, koordinatsiooni, nägemistaju ehk visuaalmotoorika arengut.

 Sorteerimise ja kokkusobitamise ning seostamise mängud aitavad lapsel maailmast aru saada. Need õpetavad, et mõned asjad on sarnased, mõned erinevad. See toetab kognitiivsete ja tunnetuslike oskuste arengut, mis on vajalikud ka lugema ja kirjutama õppimiseks. See „mäng“ käib iseenesest päev läbi – neid asju, millele tähelepanu suunata ja kokku sobitada või vastanditena nimetada, on meie ümber ju palju. Erinevuste ja sarnasuste õpetamiseks on kõige paremad motoorsed tegevused. Motoorseid oskusi toetab ka näiteks paljajalu murul jooksmine ja rannas märjast liivast liivamägede ehitamine (kõik taktiilne ehk kõik, mis on seotud liigutamise ja liikumisega).

 Väikeste objektide noppimine, sortimine, korjamine (näppudega või mõne vahendiga) on hea peenmotoorikale ja teeb eeltööd pliiatsihoiu arenemiseks. Korrektse pliiatsihoiu tekkimiseks läheb aastaid ja see areneb enamasti üsna loomulikult (muidugi vanema ja lasteaiaõpetajate valvsa pilgu all). Oluline on seda mitte forsseerida – selleks et õige pliiatsihoiuni jõuda, tuleb läbida kõik sellele eelnevad etapid. Meie loovustundides ei ole lapsed veel kindlasti selles eas, kus nende käes olevat joonistamisvahendit peaks n-ö õigeks sättima. See, kuidas nad vahendi kätte võtavad, on just see etapp, kus nad sel hetkel oma arengus olema peavad, meie aga keskendume neile olulistele toetavatele tegevustele, mida eespool nimetasin.

Kirjaeelseks harjutuseks on ka igasugune imiteerimine ja kopeerimine. Samuti erinevate suuna- ja kohatajude mõistmine (all, üleval, siin, vasakul, paremal jne), mida saab iga kunstitöö juures kasutada.

 Alati tasub „kirjatehnikaks“ ära kasutada väikeste kunstiloojate loomulikku arenguetappi (eriti umbes 12–18 kuu vanuses) ehk nende tavapärast segadusetekitamist ning suunata see energia organiseeritud „mäkerdamisse“, mis on tuntud ka loovustunni või kunstitunni nime all. Selles vanuses laps ise teadlikult midagi ei loo ega tähendusi ei anna. Teda köidab käelise tegevuse juures selle motoorne, füüsiline pool – kuidas midagi teha saab. Näiteks võimalda tal tegutseda näpuvärvide, pudruvärvide, erinevate voolimismasside jm materjalidega. Lase lapsel proovida, kuidas üks või teine materjal tema käte tegevuse tulemusel muutub või uue kuju võtab. See pakub sensoorset ja taktiilset kogemust, mis omakorda tugevdab käelihaseid ning motoorseid ja kognitiivseid oskusi. Näpuvärvide, tainaste, voolimismasside kasutamine, lusikaga asjade tõstmine ühest anumast teise, materjalide või pipeti vedelikust tühjaks pigistamine, näpuga liiva/jahu sisse joonistamine aitab lisaks eelnevale kaasa ka õige pliiatsihoiu arenemisele.

 

Kasutasime tunnis materjalidena seekord vihikukilet ja fooliumi. Vihikukilega katsime paberil auke, millest enne olime palle läbi pistnud. Saime võrrelda, kuidas olukord muutus pärast aukude kinni kiletamist – august sai endiselt läbi piiluda, aga sõrme enam läbi pista ei saanud. Lisaks sellele oli augukoht nüüd kleepuv. Selle kasutasime ka kohe ära ja kleepisime sinna fooliumist pallikesi. Kui enne olime mänginud pehmete värviliste pallidega, siis nüüd tulid mängu karedad ühevärvilised pallikesed. Ühtlasi pakub foolium materjalina uut ja huvitavat – see krabiseb, läigib, kortsub, on kergesti rebitav, seda värviga katta on veidike teistmoodi kogemus kui valget paberit katta. Fooliumi värvimiseni jõudsimegi pärast pallikeste valmissaamist ja pildile vajutamist. Seejärel võtsime hõbepaberit veel juurde ja pakkisime pildi kokku nagu võileiva. Püüdsime suurt fooliumitükki aluspildile vajutades kõik peitu läinud pallikesed jälle sõrmedega üles otsida ehk kompasime. Lõpuks tekkis sellest omamoodi ruumiline pilt. Viimane ülesanne oli see kõik värviga katta. Võtsime kasutusele kolm põhivärvi, millest töö käigus loomulikult teisi värve juurde tekkis. Mõnes tunnis kasutasime värvimiseks valgeid vatitupse, mida koos pesulõksuga värvimiseks kasutasime. Muidugi olid abiks ka kõik kümme sõrme.

 

Tegevused, mis veel toetavad kirjutamise-lugemise oskuse õppimist ja on näiteks 2+ aastase lapse arengus omal kohal, on võrdlemine, näiteks pikem-lühem, suurem-väiksem, kujundite mängud. Selles vanuses on käeliseks trenniks eriti hea igasuguste anumate täitmine tõstmismängudena ja samas ka pigistamismängud (nt pipetiga vedeliku tõstmine, pudelist pigistamine jne), valamine, materjalide manipuleerimine erinevate „tööriistadega“ – näiteks mängunoaga savi lõikamine. Samuti on asjakohane erinevaid auklikke esemeid nööri otsa ajada

Ja loomulikult jooksmine, ronimine, hüppamine, müramine kiikumine, turnimine – igasugune tegevus, mis toetab üldmotoorika arengut, tasakaalu ja koordinatsiooni. Et ikka käsi jaksaks joont mööda tähti maalida ja silm rida-realt tähti kokku lugeda.

Kui tulla tagasi pealkirja juurde: iga kiri ja joonistus saab alguse täpist. Ehk esimesed „märgid“, mis laps paberile teeb, on täpid, seejärel vertikaalne joon, ring ja seejärel horisontaalne joon. Täppidest ja kriipsudest areneb edasi kritseldamine – enamasti ringikujuline spiraalne liigutus, mis tuleneb lapse huvist kunstivahendit füüsiliselt liigutada. Huvist näha, et tema motoorsel tegevusel on tulemus, jälg.

Lowenfeldi järgi jaguneb laste kunstiline areng kuude etappi. Lapsed läbivad oma arengus sujuvalt kõik arenguetapid. Ühest etapist teise üleminekul toimub nii edasi- kui ka teatud määral taandarengut. See on ju uue õppimisel üsnagi tavaline: kaks sammu edasi ja üks tagasi. Nii nagu pliiatsihoiu arendamist ei saa forsseerida või kiirendada, on ka joonistamisoskusel erinevad etapid. Laps läbib need omas tempos.

1.     Kritseldamise etapp (2–4 a): käelise tegevuse juures köidab last eelkõige füüsiline tegevus, ta naudib oma tegevuse jälgi ja tulemusi. Tähendusi ja seoseid hakkab ta looma selle etapi lõpupoole.

Kritseldamise etapp jaguneb omakorda kolmeks etapiks: korrapäratu (seda iseloomustab kinesteetiline ja väga füüsiline motoorne tegevus); kontrollitud (tekib vaimne ja füüsiline kontroll oma tegevuse üle); nimetamine (seoste ja tähenduste loomine, asjade nimetamine pildil, kujutlusvõime kasutamine joonistamisel)

2.     Preskemaatiline etapp (4–6 a): laps hakkab looma seoseid oma joonistuste ja ümbritseva maailma vahel. Kriips või ring paberil võib tegelikult olla keegi tuttav lapse elust ehk need on esimesed märgid sellest, et lapsega saab suhelda pildi kaudu.

3.     Skemaatiline etapp (7–9 a): lapsel kujuneb sel perioodil välja n-ö skeem inimeste ja asjade kujutamiseks. Nad kasutavad värve enamasti tõetruult ja paigutavad objektid paberile maa asukohast lähtuvalt.

4.     Realismi etapp (9–11 a): laps muutub oma joonistuste osas enesekriitilisemaks, tekib teadlikkus, et senine skemaatiline joonistamiseoskus ei toeta tahtmist/vajadust objekte realistlikult kujutada. Joonistamisoskus on jätkuvalt skemaatiline, aga palju detailsem ja keerukam, tekib perspektiivitunnetus.

5.     Pseudo-naturalistlik etapp (11–13 a): laps on oma joonistusoskuse suhtes selles etapis väga kriitiline – tulemusega rahulolu sõltub joonistuse realistlikkusest lapse seisukohalt. Oluline on last toetada ja julgustada.

6.     Otsustamise etapp (13–16 a): selles etapis lõpetavad lapsed tihti joonistamise või, vastupidi, arendavad oma joonistamisoskusi ja tehnikaid edasi ning jätkavad joonistamist. Siin on samuti tähtis last toetada ja julgustada olenemata tema joonistamisoskuse tasemest – nagu iga oskust, saab ka seda alati edasi arendada!

Kasutatud kirjandus:
Barbara A. Smith (2011) „From Rattles To Writing“

Viktor Lowenfeld (1947), „Creative & Mental Growth“