Kõigepealt oli meil vaja leida üks kast - SUUUUUR kast.

Otsisime, otsisime ja leidsimegi. Kapi otsast, kõrgelt. Kohe oli ju vaja siis teada saada, mis on selle kasti sees. Tuli välja, et seal oli veel üks kast. Natuke väiksem. Ja selle sees veel üks kast, veel väiksem. Ning siis veel ja veel väiksem kast. 
Kastidega on hea suuruseid ise ja üleni järgi proovida. Kõigepealt on näha, et kastid on suured ja väiksemad, aga kastide sisse saab ka ronida ja tunnetada selle suurust või väiksust. Igasse kasti mahtus üks laps või peaaegu üks - mõne jaoks oli kõige väiksem kast juba nii kitsas, et mõiste väike võis jääda meelde üsna suure frustratsioonina, mis tekis väiksesse kasti kinnijäämisest.

Suuremasse, sellesse kõige-kõigemasse, mahtus aga juba neli last ja vähemalt üks suur inimene  - isegi kükakil. Kaste teistpidi keerates sai neist ka torni ehitada ja kogu mängu lõpuks kõik jälle üheks ainsaks suureks kastiks kokku pakkida. 

Seejärel tulid mängu natuke teistsugused kastid - aukudega. Nende seest oli vaja käe järgi leida suuri ja väikseid palle. Neid oli hea omavahel võrrelda ja siis neist inspireerituna  ise ka proovida väikseid ja suuri palle joonistada. Hästi suurele paberile. Palle sai joonistada nii palli ümber piirjoont tõmmates kui ka selle kõrval ise ringset liigutust teha proovides. Mõnel juhul tuli vanema toetav käsi appi, et aidata käe sisse palli joonistamise tundel tekkida. Ega päris pisikesed seda ju oskama peagi, samas tuleb see niivõinaa kritselduste käigus varsti välja. Ühesõnaga toetab see omamoodi ka loomulikku joonistamise arengut. Seks puhuks mängisime, et joonistame õhupalle ja tegime pallidele kriipsudena paelad ka külge, et need pildilt minema ei saaks lennata. 

Sealt edasi arenes töö käik tunnist tundi üsna erinevalt. Mõnes tunnis peitsime kõik joonistatud pallid ära: rullisime värvirulli ja valge värviga kõik valgeks hoopis. Siis aga võtsime vedela värvi ja mängisime, et puhume pildil palle õhku täis - vedelat värvi võimalikult suureks värviplekiks. Kes jaksas sai peale seda veel pintsli ja paksema värviga õhupalli pildile kinni püüda - jälle ring ümber ja nöör kriipsuna taha. 

Suuremate tundides tegime väikese ja suure pildi. Väiksele pildile otsisime ruumist joonistamiseks midagi väikest ja argist. Selle asja pildile saamiseks võis samuti kasutada nii piirjoone järgimist kui ka asjale peale vaadates seda ise oma käega ja oma peast joonistada püüdes. 




Suurema pildi joonistamiseks võtsime šablooniks iseenda - ema või isa aitas lapse piirjoone pildile teha, laps joonistas seda oma äranägemise järgi edasi.