Sofi ja Jürgeni seiklused raamatust "Väikese vimkaga perekond" heitsime seekord kõrvale. Võtsime ette aga hoopis Mariliisi raamatu "Unenäoriik". Tutvusime selle riigi püsielaniku Lumehobune Kadriga ja tema sõprade Tigu Danieli ja Siil Indrekuga. 

Rääkisime alustuseks lastele sellest, et kusagil on üks imeline unepuu, mille otsas on pehmed pesad, millede sisse jõuab igaüks, kes silmad kinni paneb ja unne jääb. Siis hakkavad pesad keerlema ja viivad meid Unenäoriiki, kus käib vilgas elu. Kui aga uni ei taha tulla või tuleb mõni halb uni kiusama, on hea, kui sul on oma isiklik unenäopüüdja.

Veel enne, kui hakkasime püüdjaid tegema, pikutasime, panime silmad kinni ja kuulasime A. Liiva laulu "Unenäoriik". Silitasin ükshaaval lapsi pehme sulega ja püüdsime tunda, kas oleme juba unepuul või pesas või äkki juba Unenäoriigis. 

Ei jõudnud keegi Unenäoriiki, seega hakkasime unenäopüüdjat meisterdama. Alustuseks püüdsime veeretada taldrikul, mille keskel oli väike auk, kuuli ja lõpuks selle kuuli ka august sisse saada. Nagu jõuaks Unenäoriigi ukseni - alguses on auk pisike ja raske on sealt sisse saada.

Siis võtsime suurema auguga taldrikud, milledest hakkasid vlamima unenäopüüdjad. Suuremad lapsed tegid ise augurauaga auke, väiksematele olime ette teinud augud. Kui augud tehtud, värvisime kriitidega taldriku seda värvi, nagu laps soovis, et tema unenäopüüdja välja näeks. 

Kui see valmis, hakkasime nõeluma. Lastele andsime plastikust suure nõela ja nad said lõngakorvist valida meelepärase lõnga. Ema-isa aitasid lõnga nõela taha ja hakkas nõelumine. Pisikesed püüdsid haarata nõela, mille emme-issi aukudest välja pistsid (nagu peitusemäng). Suuremad lapsed proovisid juba ise pista nõela august läbi ja teiselt poolt välja tõmmata. Suurepärane käe ja silma koostöö harjutus. Iga laps tegi nii palju kui hetkel suutis, tahtis. Vahetati ka lõngasid, et tuleks värvilisem ja põnevam.

Järgmiseks hakkasime lõnga otsa hoopis makarone ajama - peenikesi ja paksukesi. Väiksematel lastel oli suuremate makaronidega jõukohane, suurematel olid ka peenikesed heaks väljakutseks. Lisaks andsime suurematele ülesandeks laduda makarone mingi intervalliga - 2 paksemat, 3 peenemat, jne. Kes jõudsid, tegid lõpupoole veel helmeste ja kõrretükkidega keed. Kes tahtis tegi mitu erinevat pikka keed. Lõpuks kinnitasid emmed-issid need unenäopüüdja külge. 

Laste tungival soovil lisasime lõpetuseks tikuga ka värvi, mille peale panime pehmed, pehmed suled. 

Nüüd vist sel nädalal lapsed ei jõuagi tundi - magavad oma imeliste unenäopüüdjate kõrval magusat und:)