Selle nädala loovustunnid vallutasid ussid.

Nööriussid, mängu-ussid, värvilised ussid, pikad ja lühikesed, krussis ja sirged ussid...

Kõigepealt olid nad pugenud Haldjapere pilli sisse, siis tahtsid pugeda peitu, kuhu aga andis - põue, taskusse, soki sisse, igale poole.

Ussid otsisid nimelt sõpru. Lõpuks tuli mängu kastitäis sõbralikke mängu-usse, kust lapsed omale neid otsida ja välja sikutada said. Kui ussid käes, sai neid omavahel võrrelda, kokku loendada, kokku kerida, sorteerida. Sellise tugeva trenni peale tahtsid kõik ussid natuke sirutamist - selleks tuli appi auke täis papist sein.

Mis saaks olla veel toredam, kui üks auk ja midagi, mida sealt läbi toppida? Vähemalt praktilise kogemuse põhjal tundub, et auk ja nöörijupp (või väike pall vms, vahel piisab ka oma sõrmest :)) on ühed parimad mänguasjad väikelapse jaoks. Selle läbipistetava eseme puhul peab enne muidugi mõtlema ohutuse peale, et mängu oma võlu ei kaotaks.

Aukude silmaga jälgimine, ülesotsimine, leidmine toetavad visuaalmotoorikat. August millegi läbi pistmine lisaks eelnevale veel silma-käe koostööd. Kui aukudega sein on piisavalt suur, pakub see kogu kehale tööd. Laps saab mängida, istudes, kükakil, püsti. Mängu juhtimisel saab kasutada ka suunda ja liikumist väljendavaid mõisteid - all, üleval, vasakul, paremal, läbi, tagasi, edasi jne ehk et toetada saab ka kõne arengut.

Peale mänguosa oli paras aeg ussid oma pessa kokku pakkida ja asuda meisterdama. Alustuseks joonistasime ise usse. Selleks olid meil guašipliiatsid, mida on kerge kasutada ja mis lihtsasti paberile jälje jätavad ning kutsuvad edasi proovima. Sellega toetasime lapse loomulikku joonistamise arengut ehk kritseldasime. Usse tekkis nii "lõuendile", s.t. munakarbi põhja, kui ka aluspaberile, sest mõni uss osutus nii pikaks, et läks teise toa otsa sõbrale tere ütlema.

Ja kui juba sõbra juurde sai mindud, sai temaga näiteks pliiatsit vahetada.

Seejärel tekitasime jahuvärvist pori, et usse veelgi rohkem pildile meelitada. Imelise pori saab, kui tõsta lusikaga topsi sisse jahu, siis lisada vett ja porivärve ja siis segada kokku selline mõnusa paksu konsistentsiga segu. Ilmselgelt tekib lastel tahtmine seda veel kusagile tõsta, õnneks olidki värvilisi kritseldatud usse täis munakarbi kaaned käepärast ja pori sai suuremale pinnale laiali laotada.

Kõige lõpuks tahtsid pildile veel vihmaussi-jumega spagetiussid. Viimased olid väikese kilekoti sees valmis koos värvitörtsuga ning ootasid ainult mudimist. Kui ussikesed olid värvunud, jäi üle need veel õrnalt pildile tõsta. Kes sõrmega sikutades, kes pintsetiga tõstes.