Uus kuu ja uued algused

Kui eelmisel nädalal spetsialiseerusime loovustundides kärbseseene tundmisele, siis sel nädalal käisime metsas ja rabas ja jõhvikal ja lihtsalt niisama. Tegime seda kõike põhiliselt täppe ja kriipse tehes.

Miks me armastame täppe ja kriipse, saab lugeda ühest vanast postitusest, see ei ole muutunud: http://www.haldjapere.ee/blogi/sellest-kuidas-me-loovustunnis-teeme-harjutusi-nii-sabale-nabale-kui-ka-kirjatehnikale.

Alustasime paberist, milleks sel korral oli tapeet, selline kareda, puukoore-taolise tekstuuriga tapeet. Tapeedirullidega oli tore mängida - sättisime neid püsti ja kujutad sa ette, see ei olnudki nii lihtne. Rullid kukkusid ju pikali pidevalt. Aga põnnid ei jätnud jonni, muudkui proovisid ja proovisid, kuni jonnakas tapeeditoru ja püsti nagu puu. Seepeale tuli kohe järgmine kogu keha pingutust vajav ülesanne: tee see rull lahti. No kuidas sa teed - see rull ei taha ju üldse lahti püsida, kohe rullib ennast kokku tagasi. Lahti-kinni; lahti-kinni....
Siis sai kasutada seda rulli veel piilumiseks ja hõikamiseks ja lihtsalt veeretamiseks.

Lõpuks, kui paberi veidi lahti saime, hakkasime selle sisse täppe ja kriipse tegema. Ehk paberitükk sai täis auke ja natuke suuremaid auke. Tegime seda pulgaga - jällegi füüsilist pingutust nõudev tegevus.
Aukudega on tavaliselt kahtemoodi: lapsed kas üldse ei armasta neid või siis just vastupidi. Seda viimast on rohkem.

Kuidagi tore on jälgida seda meeletut keskendumist ja pingutust. Mõnel lapse tekitab see naeru hoopis. Aukudega on veel see vahva asi, et sealt saab asju läbi, sisse ja peitu panna - kõiki neid võimalusi kasutasime ka. Seejärel tuli mängu süsi. Söetükkidega tõmbasime puukooretaolisele tapeedile kriipse, ülevalt alla - nagu puud rabas või metsas.
Seejärel hakkasime metsa värve tooma. Kõigepealt tegime rohelise metsaaluse, seejärel tahtis päike puude vahelt välja piiluda (kollane) ja kõige lõpuks kanarbikulilla. Tööriistana kasutasime kammi. Kriipsutasime ja kõdistasime pilti.

Ka jõhvikad tahtsid pildile saada. Selleks tegime suuri täppe - astusime justkui pildil, suure pulgaotsas oleva ümara švammiga. Mõned jõhvikad olid eriti pirakad. Tegime neid voolimismassist (keedetud maisitärklisest, soodast ja veest, millele lisasin ka toiduvärvi).

Voolimismassi sai tükeldada või suuremate puhul lõigata. Et seda oleks hea teha, rullisime sellest kõige pealt ussikese. Tükke sai veel käe vahel ümaramaks veeretada. Lõpuks potsatasid need pildile ja sõrm vajutas need muudkui kinni.

Kel lõpuks veel jaksu oli, sai pildile loomi teha piiluma. Vanem ja laps said koos arutada, milline loom võiks pildil olla ja siis sellele silmi või nina, vurre lisada.

Suuremate laste tunnis (3-5a) jätkasime suurte kunstnike radadel - seekord tegime Kandynskit.

Aa - pealkirja juurde tagasi tulles, et mis meil siis uut algas?

Sel nädalal tegime teoks astu-läbi loovustundide mõtte. Selline tund siis kuhu saab iga kord eraldi registreeruda. Osalemine käib korra-, mitte kuupõhiselt. Teiseks alustas Haldjapere esimene vanem-laps loovteraapia grupp.
Niiiiii äge!

Lisa kommentaar