Nagu ikka, tervitasime tunnis kõigepealt üksteist ja Haldjapere Päikest. Seekord aga oli tunnis külas ka Haldjapere Võluvihm, mis sadas ja ladistas, sadas ja ladistas, aga märjaks kedagi ei teinud. Vihmasaju taustal uurisime ja kuulasime, millist häält üks vihmapill teha võiks ning tegime ka oma käte ja kehadega vihma häält. Üks vihma hääl oli meil veel paberiribade vahele kasti peitu pugenud, selle otsisime ka üles. Ütlemata vahvalt sahises, täitsa vihma moodi.

Pilli tegemiseks oli vaja toru (millel üks ots juba kinni teibitud) ja fooliumit ehk hõbepaberit. See hõbepaber krõbises ise ka üsna vihma moodi. Hõbepaberist keerutasime suure spiraali ja siis väiksemast tükist ühe peenikese spiraali. Hõbepaberi pigistamine ja ümber pulga spiraaliks keerutamine andis näppudele päris usinalt tööd. Pigistamine oli aga lõbus ja keerutamist olime eelmistes tundides just usinalt harjutanud, nii et kõik said hakkama. Valmis keerutatud spiraalid tuli üksteise sisse panna (see oli keeruline!) ja siis koos toru sisse libistada. Vihma häält toru aga veel ei teinud. Hääleks läksid toru sisse hõbepaberiga mängima herned, oad ja riis. Kõlas juba vihma moodi küll. Kui "vihma häält" sai torusse piisavalt ja 10 korda kontrollitud, kas sobib ikka selline hääl, sai lõpuks toru teise otsa ka kinni panna ja kaunistama asuda.

Kaunistada sai iga laps just nende värvidega, mille ta kastist leidis. Kes rullis pilli värvi sees, kes pintseldas, kes tupsutas värvi švammiga... Igaüks leidis oma tehnika.

Nüüd jäävad alanud talveilmadel vihmapillid meile sügist meenutama. Ja no muidugi saab pillimängu jõuluvanale esitamiseks harjutada!