Tead sa, miks üks pall on imeline vahend lapse arengu toetamisel ja muuhulgas ka lugema ja kirjutama õppimisel?

See aitab treenida pilgu fikseerimist kindlale objektile ja ka liikuvat objekti jälgida. Mida muud me lugedes ja kirjutades teeme?
Palliga erinevaid viskamise, toppimise, peitmise-otsimise mänge katsetades ületame me pidevalt keha keskjoont (nähtamatu joon, mis algab pealaest ja jagab keha selle paremaks ja vasakuks pooleks). Keha keskjoone ületamine midagi silmadega jälgides, käega haarates või kogu kehaga tehes, aitab kahel ajupoolkeral omavahel koostööd teha.
Palli püüdmiseks on vaja kasutada kahte, viskamiseks enamasti ühte kätt. Pallimängud toetavad tasakaalu, silmadega jälgimise oskust, käe-silma koostööd, koordinatsiooni, nägemistaju ehk visuaalmotoorika arengut.

Sorteerimise ja kokkusobitamise ning seostamise mängud aitavad lapsel maailmast aru saada. Õpetavad, et mõned asjad on sarnased, mõned erinevad. See toetab kognitiivsete ja tunnetuslike oskuste arengut, mis on vajalikud ka lugema ja kirjutama õppimiseks. See „mäng“ käib iseenesest päev läbi – asju millele tähelepanu suunata ja kokku sobitada või vastanditena nimetada, on igapäevaelus ju kogu aeg.
Erinevuste ja sarnasuste õpetamiseks on kõige paremad motoorsed tegevused, kõik taktiilne ehk tegevused, mis on seotud liigutamise ja liikumisega.

Meisterdamise osa üheks põhitegevuseks sättisin seekord pigistamise – trenn käelihastele. Legendi järgi oli meil väga lihtne ülesanne, tekitada ka pildile palju värvilisi palle. Selleks pidime kõigepealt tegema jahuvärvi.
Jahuvärviks on teadupärast vaja vett, jahu ja midagi, mis sellele tooni annaks. Alustasime veest. Seda oleks saanud ka valada, kallata vms, aga võtsime tööriistaks appi nuustikud ja pigistasime vett ühest anumast teise. No ja tagasi ja siis jälle edasi. Veemängud on toredad. Sellega on hea lödistada, see on märg, seda on hea jälgida, allub kergelt liigutamisele ja vett saab ka kuulata. Seejärel tuli mängu jahu – veele täielik vastand – kuiv ja lendlev. Aga millise toreda koosluse nad üheskoos moodustavad :). Üritasime igaüks oma kausikeses hapukoorepaksuse (sellise 10%-se :)) segu kokku segada, mille järel peitsin segu sisse törtsu värvi. Hoogsalt edasi segades tuli sellest sinine või punane või hoopis kollane jahuvärv.

Sellele järgneb üsna loogiliselt tahtmine seda segu kusagile tõsta. Kasutasime home-made ühekordseid lehtreid (lihtsalt tugevast paberist kokku keeratud) ja villisime kogu segu tühjadesse värvipudelitesse ja siis pigistasime värvi pildile pallideks. Palli kuju tekitamiseks olid meil abiks papist kettad, mis olid enne valge värvi abil tugevale ehituspaberile vajutatud. Nüüd jäi üle veel käel ja silmal koostööd teha ja värv rõnga sisse pigistada. See on ka hea tasakaaluharjutus, sest paber ise oli nii palju suur, et vaja läks terve kere osavust, et värvi pildile pigistada. Kui enda tehtud värv end ammendas tuli appi võtta oma sotsiaalsed oskused ja minna mõne teise väikese sõbra juurde, kes oli valmis saanud teise värvitooni ja temaga värve vahetada. Tundub, et see vahetamine ja edasiandmine tuleb meil juba päris hästi välja – pisikesed kunstnikud muudkui mix & matchisid värve ja harjutasid sotsiaalset suhtlust keset meisterdamist. Vot selline see tund saigi.

Suurte laste tunnis olimegi ise kunstnikud, kes valmistusid kunstinäituse avamiseks. Rääkisime natuke abstraktsest kunstist - inspireerituna Lola Liivati näitusest, mida hetkel Tartmusis näha saab – minge vaatama! Siis lõime muusikaga meeleolu – siin oli inspiratsiooniks Arvo Pärt ja tema vastavatud keskus. Peale kunstitöö valmimist sai iga väike kunstnik valida oma töö(de)le koha ning valmistada ette piletid/kutsed oma näituse külastamiseks. Seejärel „avasime“ kõigi laste näitused. Igaüks sai oma töö(de)st rääkida, kuidas oskas ja teised arvamust avaldada ning lõpuks muidugi aplodeerisime ja õnnitlesime igaüht näituse avamise puhul.