Indias kohtuvad Sofi ja Jürgen ühe vahva tegelasega – nabatantsu oskava elevandiga. See on selline viguriga tants, mida saab mitmel moel teha.
Meie alustasime sellest, et laotasime maha palju-palju paberit, et kõigil oleks ruumi pikali visata ja nii suurelt rasvakriitidega põrandale joonistada, kui keegi ulatub. Eesmärk oli läbi käelise tegevuse tegeleda üldmotoorikaga, panna terve keha tööle. Proovisime seda teha nii selili kui ka kõhuli.
Teine tunni eesmärk oli kahe kehapoole ja kahe ajupoolkera vaheline koostöö. Seepärast otsisime mõlemasse kätte, nii paremasse kui vasakusse, rasvakriidi. Kahe käega korraga joonistada oli päris raske, aga pusisime ikka edasi, suurematest liigutustest väikeste paralleelsete joonistamisliigutusteni välja. Põhiliselt keskendusime ringjate liigutuste tegemisele (nagu teeks naba ümber kõdi). Ühte- ja teistpidi.
Seejärel tuli mängu elevant – külm tükk soolatainast – kes igale lapsele käetere tegi. Proovisime, kas soolatainas on sama külm käe sees ja käe peal, nina ja põse peal. Siis asusime soolataignaga samamoodi ringjaid liigutusi tegema, veeretasime seda kahe käe vahel – justkui teeks elevant puusaringe enne nabatantsu. Seejärel tegime taignatüki kaheks ja veeretasime pallikesi põrandal – kahe käega korraga. Kui elevandiga/taignatükiga olime piisavalt mänginud, asusime pilditausta – turuplatsi tegema. Tugevale papitükile tekkis 2 värvilaiku, punane ja kollane, mida asusime kahe käega korraga laiali ajama. Kui käega ei tahtnud värv hästi laiali minna, võtsime appi 2 pintslit.


Siis võlusime väikeste topside sisse elevandi-värvi. Valge ja must said kokku halliks. Enne kui hall värv pildile jõudis, potsatas sinna ka taignatükk, mis halliga paitades aina rohkem elevandi moodi muutus. Londi saime elevandile jõupaberit kortsutades ja pikaks-pikaks venitades. Peale seda tulid mängu pärlid –herned ja läätsed, mis olid peidus jahu sees. Pärlitest sai elevant omale ilusad ehted pea ümber, kõrva ja kaela. Kõige lõpuks tuli mängu kirju vaip – mida raamatu-loos kannab elevant oma seljas ning mida ta lahkelt Sofiga jagab, et ka tema saaks maas nabatantsu harjutada. Selleks oli papitükile enne värvimist pandid üks riba vaibateipi, millel oli muster sisse lõigatud. Nüüd oli vaja see värvi alt üles leida ja tükkhaaval ära tõmmata. Värvisime vaipa värvilise soolaga – muudkui sip-sip-sip sool teibile ja sõrmega laiali. Mõnusalt kare vaheldus sõrmedele. Peenematel vaipadel on ju tavaliselt narmad ka, nii ka meil – kammisime kõige lõpuks värvi narmadeks laiali.
Selline lugu siis sel nädalal.