Uuringute andmetel mõjutab isa ja lapse suhe mõlemat osapoolt. Isade jaoks muudab isaks olemine nad inimesena terviklikemaks ning laps saab isa olemasolul elus paremini hakkama, ta on enesekindlam ja kohaneb paremini. Isa-lapse suhte kvaliteet mõjutab omakorda isa eneseusaldust ning motiveeritust isaks olemise juures. Isa eneseusaldust ja rõõmu vanemaks olemisest toetavad ühised tegevused lapsega, mille kaudu omakorda kasvab isa kaasatus lapsekasvatuses ning tema tundlikkus lapse vajadustele reageerimises.

Isa ja väikelapse suhte kvaliteet ja isade suurem kaasatus lapsekasvatamises mõjutab erinevate uuringute andmetel oluliselt lapse edaspidist kognitiivset ja käitumuslikku arengut. Väikelapseeas tekkinud turvalise ja toetava isa-lapse suhte kogemusega lastel on tulevikus vähem käitumisprobleeme. Lastel on paremad sotsiaalsed oskused eakaaslastega suhtlemisel ning rohkem vastastikuseid sõprussuhteid eakaaslastega.

Isa ja lapse vaheline suhe toetab lapses avatuse ja uudishimu teket välismaailma suhtes – see utsitab last ennast ületama, riskima turvalises ja ohutus keskkonnas, kus vanem seab lapsele piire ja hoolitseb ohutuse eest. Seeläbi aitavad isad kaasa lapse eneseregulatsiooni, enesetõhususe ja enesekindluse arengule. Isad julgustavad lapsi võõrastes olukordades julgust välja näitama ja enda eest seisma. Selline dünaamilisus on efektiivne ainult siis, kui isa ja lapse vahel on turvaline emotsionaalne side. Isa-lapse suhet mõjutab muuhulgas ka keelekasutus. Isadel on tendents kasutada lapse jaoks rohkem ebaharilikke sõnu, kui emadel. Isad küsivad tihemini selgitavaid küsimusi, innustades lapsi seeläbi oma mõtteid ja teksti ümber sõnastama. See omakorda toetab laste kõne ja kognitiivset arengut. Isad pakuvad lastele enam probleemilahendusoskusega seotud väljakutseid ning annavad tihemini tegevusekeskseid ülesandeid.

Nii palju siis uuringutest, aga mismoodi loovustunnid isa-lapse suhetesse puutuvad?

Ühised tegevused väljaspool kodu (vanem-laps tegevusgrupid lastega võimlemiseks, meisterdamiseks, laulmiseks, mängimiseks jne) annavad võimaluse oma last paremini tundma õppida, näha teda uues olukorras tegutsemas,  üks-ühele aega veeta ja seeläbi ka ise areneda ning avastada, kuidas me vanemana uues olukorras kohaneme ja hakkama saame uute olukordadega.

Loovustund on üks võimalus luua ühine aeg ja ruum vanema ja lapse jaoks. Kindla, turvalise aja ja ruumi loomine loob ruumi ja võimaluse muutusteks vanema ja lapse vahelistes suhetes. Ühiselt kunstitöö tegemine võimaldab vanemal olla lapse jaoks kohal ja kättesaadav.

Teiseks pakub see ka mängulist keskkonda, mis võimaldab väljendada tundeid ning vanema ja lapse vahelisel suhtlusel nähtavaks saada ning samas õppida uusi toimetulekumehhanisme. Lisaväärtus tekib läbi ühise töö vaatlemise ja selle üle arutamise peale selle valmimist. Lapse puhul, kes veel ei räägi on vanem see, kes ühist tööd mõtestada ja väärtustada aitab.

Mariliis uuris oma magistritöö raames selle aasta alguses isa-lapse suhed isadele ja lastele mõeldud kunstiteraapia grupi põhjal. Selle tulemusel selgus, et kasvas isade enesekindlus isana, isad märkasid seeläbi oma tugevusi, ressursse ja ka arengukohti isana. Isad hindasid grupis osalemise põhjal tekkinud ühist aega koos tegutsemiseks. Isad leidsid, et lähedus lapsega kasvas, nad õppisid nii last kui ennast paremini tundma. Kohtumised pakkusid koostegutsemiseks palju võimalusi. Isad said uusi ideid koos tegutsemiseks, tutvustada  lastele uusi asju, tegevusi ja toetada lapse arengut.

Isade jaoks oli tähtis ka see, et lapsega kahekesi aega veetes, said nad seeläbi pakkuda vaba aega ja puhkust ka emadele.

Nii, et isad julgelt lastega loovustundi - see on kõigile kasulik, ka emadele ;)!

Kasutatud kirjandus ja lisalugemist isa-lapse suhete kohta:

Barker, B., Iles, J. E., & Ramachandani, P. G. (2017). Fathers, fathering and child psychopatology. Current Opinion in Psychology,15 (2017), 87-92.
Brown, G., McBride, B., Shin, N., & Bost, K. (2007). Parenting predictors off father-child attachment security: Interactive effects of father involvement and fathering quality.Fathering: A Journal of Theory, Research and Practice, 5, 197–219.
Dumont, C., & Paquette, D. (2013). What about the child's tie to the father? A new insight into fathering, father–child attachment, children's socio-emotional development and the activation relationship theory. Early child development and care, 183(3-4), 430-446, DOI: 10.1080/03004430.2012.711592.
East, L., Hutchinson, M., Power, T., & Jackson, D. (2018): “Being a father”: constructions of fatherhood by men with absent fathers. Journal of family studies. 1-11. DOI: 10.1080/13229400.2018.1459308.
Farstad, G. F., & Stefansen, K. (2015). Involved fatherhood in the Nordic context: dominant narratives, divergent approaches. Norma, 10(1), 55-70.
Feenstra, M., Nilsson, I., & Danbjörg D. (2018). Dad – a practical guy in the shadow: Father´s experiences of their paternal role a a father during early discharge after birth and readmission of their newborns. Sexual ja Reproductive Healtcare, 15(2018), 62-68.
Hall, P. (2008). Painting together. In C. Case., & T. Dalley (Ed.), Art therapy with children: From infancy to adolescence. Hove & New York, NY: Routledge.
Hosea, H. (2006). “The brush´s footmarks”: Parents and infants paint together in a small community art therapy group. International Journal of Art Therapy, 11(2), 69–78.
Huerta, M. C., Adema, W., Baxter, J., Han, W., Lausten M., Lee, R., & Waldfogel, J. (2013). Fathers' leave, fathers' involvement and child development: Are they related evidence from four OECD countries. OECD social, employment and migration working papers, 140. OECD Publishing. Paris.
Jessee, V., & Adamsons, K. (2018). Father involvement and father–child relationship quality: an intergenerational perspective. Parenting 18(1), 28-44, DOI: 10.1080/15295192.2018.1405700.
Lamb, M. (2010). The role of the father in child development (5^th ed). Hoboken. NY:Wiley.
Lamb, M. E., & Lewis, C. (2003). Father´s influences on children´s development: The evidence from two-parent families. European Journal of Psychology of Education, 18(2), 211-228.
Lamb, M. E., Pleck, J. H., Charnov, E. L., & Levine, J. A. (1985). Paternal behavior in humans. American Zoologist, 25, 883–894. DOI:10.1093/icb/ 25.3.883.
Marsiglio, W., Amato, P., Day, R. D., & Lamb, M. E. (2000). Scholarship on fatherhood in the 1990s and beyond. Journal of Marriage and the family, 62, 1173-1191. doi:10.1111/j.1741-3737.2000. 01173.x
Palm, G., & Fagan, J. (2008) Father involvement in early childhood programs: review of the literature, Early Child Development and Care, (178)7-8, 745-759, DOI: 10.1080/03004430802352137
Paquette, D. (2004). Theorizing the father–child relationship: Mechanisms and developmental outcomes. Human development, 47, 193–219. doi:10.1159/000078723
Panter-Brick, C., Burgess, A., Eggerman, M., McAllister, F., Pruett, K., & Leckman, J.F. (2014). Practitioner Review: Engaging fathers – recommendations for a game change in parenting interventions based on a systematic review of the global evidence. Journal of child psychology and psychiatry. 55(11), 1187–1212. doi:10.1111/jcpp.12280
Pleck, J. H. (2007). Why could father involvement benefit children? Theoretical perspectives, applied developmental science, 11(4), 196-202, DOI: 10.1080/10888690701762068
Pleck, J. H. (2010). Paternal involvement: Revised conceptualization and theoretical linkages with child outcomes. In M. E. Lamb (Ed.), The role of the father in child development (5th ed) (pp. 58–93). NewYork, NY: Wiley.
Prendville, E., & Howard, J. (2017). Coming alive. Finding joy through sensory play. In E: Prendville ja J. Howard (Ed.), Creative psychotherapy, pp. 121-138. Routledge
Proulx, L. (2003). Strengthening emotional ties through parent–child-dyad art therapy. Jessica Kingsley Publishers. UK. USA.
Regev, D., & Snir, S. (2018). Parent-child art psychotherapy. Routledge. NY. Oxon
Sarkadi, A., Kristiansson, R., Oberklaid, F., & Bremberg, S. (2007). Fathers’ involvement and children’s developmental outcomes: a systematic review of longitudinal studies. Acta Pædiatrica, 97, 153–158 DOI:10.1111/j.1651-2227.2007.00572.
Sethna, V., Perry, E., Domoney, J., Iles, J., Psychogiou, L., Rowbotham, N., Stein, A., Murray, L., & Ramchandani, P.G. (2017). Father-child interactions at 3 months and 24 moths: contributions to children´s cognitive development at 24 months. Infant Mental Health Journal, 39(3), 378-390.
Telve, K. (2018). Absent or involved: changes in fathering of Estonian men working in Finland. Gender, place ja culture, 25(8), 1-15. DOI: 10.1080/0966369X.2018.1450227.
Uljas, J. (2004). Mehe rollist isana. Teoses: P. Bristol, ja M. Raun. (toim.), Ääremaa Eesti südames (lk 64-69). Tartu: Trükikoda Bookmill.
Verıssimo, M., Santos, A. J., Vaughn, B. E., Torres, N., Monteiro, L., & Santos, O. (2011). Quality of attachment to father and mother and number of reciprocal friends. Early Child Development and Care, 181, 27–38. doi:10.1080/03004430903211208.
Tähepõld, M. (2019). Väikelaste (1 - 3 aastat) isade isaks olemise ja isade kaasatuse toetamine läbi vanem-laps grupikunstiteraapiliste tegevuste. Magistritöö. Tallinna Ülikool.