Alustasime sügislehtede uurimisest. Lapsed tõid tundi ise ka lehti kaasa, nii oli eriti tore vaadata, milliseid lehti hetkel on. Leidsime vahtra-, kase-, tamme-, kastani- ja saarepuu lehti. Suuri ja väikseid, punaseid, rohelisi, kollaseid ja kirjusid lehti. Suuremate ja väiksemate sakkidega lehti.

Seejärel tõime võrdluseks sisse õunad eelmisest nädalast. Tegime mänguõunad soolatainast. Viimane on mõnusa pehme tekstuuriga, allub hästi pisikese käe tahtele ja aitab kaasa kuju ja suuruste mõistmise arenemisele. Meie käed tahtsid esialgu sellest  peo sees mänguõuna veeretada. Siis oli hea võrrelda, kuidas õun ja leht puu otsast maha kukuvad. Saime teada, et õun tuleb potsatusega, leht aga vaikselt, ainult vaikne siuh! kostub. Võrdlesime käe peal, kumb tundub raskem – õun tundus – ja „vanade kalade“ ehk 3+ laste tunnis järeldasime, et küllap see potsatus ka sellest tuleneb.

Tegin ettepaneku asuda soolatainast sügislehti järgi tegema/imiteerima/ahvima. Tundus, et viimane sõna kõnetas või tegi lihtsalt palju nalja. Suuremad asusid selle peale kohe soolatainast hoolega välja valitud lehele mõnusa kihina mätsima, et tuleks kohe hästi lehe moodi. Ehk et mõnel juhul ei pidanud ma ülesannet osadeks lahti seletamagi – ahvimine oli piisavalt motiveeriv :).

Nali naljaks :), iga eesmärgi püüame me tundides osaoskuteks lahti harutada, et siis jupikaupa pärale jõuda, kes kuhu. Tegelikult alustasime värvilise soolataina tegemisest. Arutasime, mida me selleks vajame. Suuremate tunnis oli arutlejaid juba palju – kes teadis, et läheb vaja kaussi ja lusikat, kes seda, et soola. Lisaks veel jahu ja vett, värvilist vett, et kaks üsna lenduvad ainet voolitavaks taignaks mätsida. See annab hea ettekujutuse ja praktilise kogemuse sellest, kuidas üks aine saab muutuda, võtta teise kuju, kui sellele midagi lisada. Põhjust-tagajärg seosed.

Tainale lisasime mahedama sügistooni ja mõnusa lõhna saamiseks mõnes tunnis ka kaneeli, mille puhul saime samuti näha ja proovida, kuidas kivikõvast kaneelipulgast saab väikese veskiga hästilõhnav pulber. Värvimiseks segasime vette toiduvärve, suurematega katsetasime ka värvide segamist.

Soola ja jahu tõstsime taas väikestest topsidest suuremasse kaussi. Mõõdame tavaliselt kogused umbkaudselt valmis, et saaks paras tainas. Soolataina jaoks läheb vaja 2 osa jahu, 1 osa soola ja ¾ osa vett. Tõstsime ikka vasakul paremale – väike eelharjutus lugemise ja kirjutamise tarbeks. Vett tõstsime kaussi pipetiga – jätkuvalt üks mu lemmiktööriistu – ikka sõrmede trenni jaoks, et need jaksaks ka pintslit ja pliiatsit käes hoida ja käekiri saaks tore :).

Kui tainas valmis sai, siis sai seda tükeldama hakata – kui enne tegime ümara vormi saamiseks veerevat, ringjat liigutust ("Veere kakku" laulu saatel), siis nüüd rullivat, edasi-tagasi liigutust ("Teerull, teerull…" salmi saatel). Alustuseks on mõnus teha taina-massaaži. Kui lapse peopesa on veel liiga rusikas või ei taha esiti koostööd teha, siis taiapalliga tema kehal, käel, talla all veeretades ja rullides saab ta liigutuskvaliteedi tunnetada ja varsti avanevad ka käekesed koostööle.

Edasi-tagasi rullides sai tainapallist hoopis piklik uss või vorstijupp, mida sai sõrmedega otsas tükeldama hakata. Tükikesed sai omakorda vahepeal mängu tulnud paberile potsatama hakata. Suurematega võtsime tööriistana mõnes tunnis appi ka väikesed noad. Tükeldasime-lõikusime erinevat värvi soolatainast (rohelist, punast ja kollast) ning asusime neist pildile kirjusid lehti tegema – selleks vajutasime sõrmega tainatäppe üksteisega kõrvuti kokku - silma-käe koostöö. Tekkisid justkui pisikesed lapilised koogid. Seejärel võtsime appi tainarullid ja rullisime taigna kõvasti alusele kinni. Rulli ja tainakihi vahele sai lisada veel ka päris puulehe, mis rullimise järel tainasse vahva mustri jättis. Lehe sakilisi servi vajutasime plastkahvli või kammiga. Mõnel juhul rullisime lehtedele ka lõngast leherootsud.

Kes jaksas, sai valida veel õlipastelli (roheline, punane, kollane v oranž), millega ümber tailehenast lehe piirjooni jälgi teha – nagu pesa tekkis. Millegi kuju või piirjoone jäljendamine on samuti kirjatehnika eelharjutus – alustame kriipsu, ringi vm eseme kuju jäljendamisest/järele tegemisest, et hiljem mälu järgi sama teha ning kunagi hiljem tähtede kuju matkimiseni ja kirjutamiseni jõuda.

Beebide tunnis tekitasin lehtede ümber väikesed värvitäpid (punane-kollane), mis tahtsid lapse sõrme abil üksteisele külla minna.

Vot selline sügisehõnguline, soe ja kaneelilõhnane tund sai :).