Teretasid lapsed emmede-isside-vanaemadega ja mõni julgem ka teiste lastega. Vaatasime, kuidas erinevat moodi tere teha (käesurumine ja lehvitamine ja plaks jne). Ütlesime ühe suure tere Haldjapere päikesele ja panime tere ka laulu sisse. Küll oli tore laulu rütmis plaksutada ja patsutada. Üks teine laul oli ka, seal oli juttu tammepuust, okstest, pesadest, munadest ja täppidest munal, mis tegid kah tere. Hakkas kohe huvitama, kuidas need täpid ikka tere teevad?

Enne, kui täppideni jõudsime, sai iga laps ja saatja ühe kriidi, millega suurele paberile hästi palju sodida ja siis väikesele paberile koos lapse käe (või ka jala) jälg joonistada. Need sügisesed terekäed jäävad ootama kevadet, siis hea vaadata, kui suureks tere vahepeal kasvanud on :)

Pärast joonistamisvooru ilmusid välja topsid ja lusikad, millega sai näiteks pilli mängida või sisse huigata või kaabuks pähe panna ja siis viisakalt topsikaabut kergitades TERE hõigata. Kuna aga tühi tops läheb pikapeale igavaks, siis ilmus platsi suur kauss kliistrit, kust lusikaga seda enda topsi tõsta sai. Oli ikka ettevõtmine! Nõudis nii täpsust kui ka koordinatsiooni.

Topsid täis, sai kliistrit paberi peale määrima hakata. Ikka lusikaga topsist tilk! ja plärts! paberile ja siis laiali ajada. Laiali ajamiseks võis kasutada nii lusikat, käsi kui ka jalgu; mõni julgem proovis ninaga ka :) Kui paber oli piisavalt kliistrine, siis ilmusid platsi eri värvi paberist täpid. Saime öelda tere punasele ja kollasele ja rohelisele ja mis värvid seal kõik olid. Täpid omakorda ütlesid tere kliistrile, hüpates hops! ja piip! otse kliistri sisse, kuhu nad toredasti kinni jäid. Kes oli eriti osav ja uudishimulik proovis ka ise paberiribadest täpikesi lõigata ja paberile paigutada.

Lõpuks, et asi ikka pidulikum oleks, ilmus platsi punane sädelev puru, mida pisikeste näppudega sai pildi peale pudistada. Siis saigi valmis!

Suuremate lastega joonistasime enne kliistrimöllu paberile pildi või mustri ja püüdsime siis täppe paigutada joonte peale.