Mirteli parim sõbranna on teadupärast Maria. Sama hästi on ka teada, et Mirtel ja Maria on väga hakkajad ja tragid tüdrukud, kel on vähemalt sama tublid emmed, kes otsustasid kunagi aasta alguses, et miskit loovustarendavat oleks tarvis. Aga kuna Tartus sel hetkel ühtegi taolist kunstiringi või loovustuba ei eksisteerinud, siis tuli asjale loovalt läheneda ning ise midagi ette võtta. Mõeldud tehtud.

Kõik sai alguse seebivahu muinasjutust Maria pool. Alguses käisid tüdrukud vannitoas vaatamas, et kus see seep seal elab ning kuidas see vahuks muutub. Ühtasi said nad teada, et seebivahul on suur soov ülejäänud elamises ka ringi vaadata - hirmus üksluine see vannitoa-elu. Tüdrukud mõtlesid seebivahtu aidata - selleks plötserdasid nad köögipõrandal karbi sees seebist vee ja käsna abil suure hunniku seebivahtu. Küll seda oli mõnus katsuda! Siis aidati seebivaht joonistuspaberile, kus sellele ka veidi jumet juurde lisati - erinevat värvi tuhksuhru abil. Selle tulemusena sai seebivaht näo pähe ja lisaks veel pildi peale ka, mis ilustab kodu seina. Ühesõnaga, nüüd saab seebivaht pidevalt kursis olla, mis väljaspool vannituba toimub.

Järgmisel korral tegime tutvust jahuga. See on küll seebivahust erinev, aga peaaegu sama mõnus ja pehme katsuda ning jalgadega sees surkida. Ja kui väga vaja, siis võib sellega ka liivakasti kodustes tingimustes mängida, nagu Mirteli emme ja tädi Kata omal ajal omas kodus korraldasid. Igatahes tegime me jahust erinevad värvid, mida tüdrukud siis oma käega paberile loovalt laiali laotasid. Väga uhked pildid said! Veel uhkemad olid noored kunstnikud ise, sest olid oma loomingust nii haaratud, et olid jahuvärvidega peaaegu pealaest jalatallani koos. Maria on muidugi eriline kunstihuviline. Nii et ka fotod selles loovustunnist said uhked. Igatahes oli lõpuks nii, et pidime tüdrukud vanni tõstma ja nad seal duśśi all puhtaks pesema, sest muud lihtsalt ei jäänud üle.

Siis oleme me veel kliistrivärvidega plötserdanud. Esialgu tegime kartuliga tutvust ning üritasime seda kunsti nimel ära kasutada ehk siis oli Kristi teinud kartulist templid, millega sai värvi paberile kanda. Noored kunstnikud, aga arvasid, et oma käega on ikka kindlam ja lasid endises vaimus edasi. Kunst seeläbi muidugi ei kannatanud, pildid tulid jälle toredad.

Kuna oli talv, siis saime ka lumega tuttavaks - tõime lume tuppa :). Tüdrukud proovisid seda kätte võtta ja veits maitsta ning lumehelveste mustrit uurida selleks, et seda hiljem ise järele teha. Idee poolest pidime selles tunnis värvilisest paberist ribasid rebima, et need hiljem võimalikult lumehelbe sarnaselt läbipaistvale paberile kleepida. Muidu on Mirteli üheks lemmiktegevuseks lehtede lugemine ehk nende rebimine, aga kui ma üritasin teda utsitada helesinise paberiga sama tegema, siis sellest ei tulnud nagu eriti midagi välja. Kuuseis polnud vist õige J. Proovisime ajalehtedega ka, näkkas pisut paremini, nii et lõpptulemusena tuli meil väga modernne helves - moodsa kunsti tund.

Ka rõivadisain pole tüdrukutele võõras teema. Selleks lõikas Kristi paberist välja tüdruku-kujulised põhjad, mille Mirtel ja Maria pidid riideribadega ära kaunistama. Et need ribad paberile kinni jääksid, kasutasime kliistrit. Väga trendikat puped sai tehtud. Mirteli oma tuli veidi rahvarõiva-hõnguline, aga no vabariigi aastapäev oli ju ka alles läbi saanud.

Viimati lasime liugu teemal „Millest on tehtud väikesed tüdrukud?“. Ikka suhkrust ja jahust ja maasikavahust, mis on ka täpipealt õige, sest kui nt Mirtelit veidi kasvõi kõrvalestast maitsta, siis... oi, kui magus see on! Ühesõnaga tegin ma suhkrusiirupi, mille me paberile valasime ning mille tüdrukud siis seekord jalgadega laiali uisutasid. Et kunst saaks värvikirevam, lisasime ka erinevat värvi tuhksuhkrut. Nüüd jääb üle vaid loota, et keegi pilti ära ei söö.