Sellel nädalal oli meil Haldjaperes tund, kus üllatuslikult ei avatud isegi värvipurke. Terve tunni mängisime soolatainaga. Kui sügisel, mil lapsed tulevad alles meie juurde, ei jõua nad eriti pikalt soolataina kallal tegutseda, siis kevadeks on muutus hüppeline. Sügisel on lapsi, kes ei taha voolimismassi käeski hoida, aga kevadel on raske neid lõpetama sundida. Miks me erinevatest massidest voolimisega tegeleme? Esmalt arendab see tegevus erinevaid käelihaseid ning on toetavaks tegevuseks kirjutama ja joonistama hakkamisel. Teisalt on peopesas palju sensoorseid punkte, mis aktiveerivad aju tegevust ja neuronite ühendusi, mis omakorda on aluseks õppimisvõime paranemisele. 

Kuna emadepäev on kohe-kohe käes, on traditsiooniks saanud emadele kingituste tegemine. Mõned armsad liisusalmid ja laulud käivad ka kindlasti selle juurde. Loovad nii mõnusa tunde ja õige meelestatuse.

Kõige suurem väljakutse selliste kingituste osas on alati see, kuidas teha nii pisikeste lastega midagi vahvat, praktilist ja samas midagi sellist, mille tegemine ei piirdu vaid paari liigutusega.
Seekord valisime kingituseks vaasi. Oleme aastaid tagasi teinud munadepühade puhul soolatainaga kaetud kõrisevaid üllatusmune ning kevadise aedniku tunnis oleme samamoodi katnud ka istutuspotte.

Kuna lapsed on pisikesed ja terve purgi katmine tainatükikestega oleks ilmselgelt neile mittejõukohane, mõtlesime välja, et ehitame tunni üles kevadise pildi voolimisele. Lähtusime nagu ikka sellest, et iga vahend, iga materjal vajab omaette avastamist. Alustasime krõbisevast küpsetuspaberist, millele puistasin peale jahu. Selle peal sai vahvalt näpuga joonistada ja siis jälle pildi ära pühkida ja uuesti joonistada. Tutvustasin siinkohal lastele ka ühte meie raamatukangelast Jürgen Jahu, kellele meeldis väga oma õde Sofi Soola ehmatada - lõi aga oma käed kokku ja ohsaa jutt, milline jahumöll sealt tuli. Jürgeni ja Sofi seiklustest saab lugeda meie raamatust "Väikese vimkaga perekond".

Siis tuli taigen jahu sisse. Lapsed uudistasid seda, katsusid, peitsid näppe sinna sisse. Palusin ühe tüki anda emmele-issile ja nüüd algas varasemast tunnist tuttav tegevus - rullisime ussikest. Pika ja peenikese. Rullisime kahe käe vahel, lugedes juurde liisusalmi: Teerull, teerull, mis sa teed... Rullisime ka põrandal, küpsetuspaberi peal, kuni tuli hästi peenike uss. Emme-issi aitasid ussi keerata spiraali nii, et tekiks putuka kodu. Putukaks olid seekord värvilised karvased pallikesed, kes liikusid ainult õhuga. Neil oli õhumootor:) - võtsid aga kõrre ja muudkui proovisid teda mööda teed spiraali keskele saada. Kuna see oli juba tuttav ülesanne, tuli see lastel täitsa kenasti välja. 

Siis lisasin veel tainast ja lasin lastel kokku mätsida suure palli. Patsutasime ja veeretasime palli. Liigutus muutus - palli saime veeretada kahe käe vahel, üks käsi all, teine peal, samuti põrandal. Päris pisikestega proovime alati nii, et paneme palli kahe käe vahele ja emme-issi asetab oma käed lapse käe peale ja püüab neid liigutusi lapsega koos teha. Tasapisi, vaikselt. Järgmine kord tuleb see juba kindlasti paremini välja. Laulsime ka: Veere kakku...

Siis patsutasime pallikese laiaks. Sõrmega piip, piip ja labakäega tuut. Vanematele märkusena, et nemad saavad kõrvalt aidata selle tainatüki kuju vormida (et ta jääks piklik). Lisasin rullimiseks ka purgid (beebipurgid peamiselt, üks laps tegi ka suure vaasi suurest purgist). Purgi rullimisel kasutasime juba alguses harjutatud ussikese/vorsti rullimise tehnikat. Kordused on alati head, need kinnistavad õpitut ja annavad edukogemuse.

Nüüd hakkasin andma lisaks värvilist tainast - kollast, rohelist, lillat, jne. Tükkhaaval. Siit algas mäng ja jutustus lapse ja tema vanema vahel - mida laps selle värviga seostab, mida võiks sellest teha, kas me teeme täppe või vorstikesi, kas me rebime tükke, jne. Vajutame need kinni. Kas kollasest sobiks päike teha. Sõltuvalt lapse vanusest, oleneb, kas rohkem arutleb teemade üle laps või lapsevanem (sõltub lapse vanusest ja kõne arengust).

Lisasin töövahendina ka noa, millega sai vorstikest tükkideks lõigata. See meeldib lastele väga. Ka väga pisikestega proovime mõned korrad vahendiga vajutada tainast tükke välja.

Kõige lõpuks andsin lastele aluse peal erinevaid kaunistusvahendeid. Olenevalt vanusest olid need erinevad. Päris pisikesed said ühekaupa kaunistusi (nt. päevalilleseemned, jmt). Suuremad lapsed said kõik kaunistused koos. Meil on sellised toredad alused, mille seest asjade kätte saamiseks on vaja sõrmeosavust. Nüüd said lapsed oma pilti kaunistada nii nagu nad seda soovisid. Päris pisikestele oli jõukohasem, kui emme-issi panid kaunistuse püsi taigna sisse ja lasid tal neid hoopis ära võtta. Ka see on väga hea silma-käe koostöö arendamiseks.

Kui lapsed hakkasid väsima, keeras emme-issi tainapildi purgi ümber. Nüüd sai laps veel soovi korral seda täiendada, paitada, näpuga auke lisada, jne. Ühesõnaga lisada veel isikupära:)

Neist tulid imelised lillevaasid. Iga ema unistustevaas, ma usun:)