Kuigi ilm teeb ikka vingepusse, oleme meie siin Haldjaperes positiivsed ja usume, et kevad ei ole kaugel. No ja tänane ilm on kohe eriliselt meie optimismi toetav:)

Igatahes, otsustasime, et hakkame aednikeks ja paneme kasvama esimesed taimed, mida oleks hiljem mõnus ära süüa. Süüa saavad aga ikka need aednikud, kes korralikult kastavad ja taimekese eest hellalt hoolitsevad. Et siis on taime eest hoolitsemine nüüd igapäevane teema, millega lapsed koos oma vanematega kodus edasi tegelevad.

Teadupärast, me Haldjaperes koledaid ja igavaid istutuspotte ei armasta. Seepärast kaunistame need alati ära. Seekord kasutasime kaunistamiseks soolatainast. Oleme seda ka mõned aastad tagasi kasutanud ja oma kogemusest teame, et kõige põnev, haaravam ja parima tulemuseni viiv on teha seda soolataignapildina. Paberiks on taigen ja värvideks on ka taigen - kõik on üks suur taigen:)

Alustasime jahust - ma isegi ei kasutanud enam sõna lumi, sest sellest on küll selleks aastaks kõrini. Aga mõnus, pehme on jahu käe vahel küll ja seda me lastega ka tunnetasime. Jahu sisse kukutasin suure soolataignapalli, millega hakkasime mängima - mudisime, peitsime sõrmi, varbaid - otsisime neid. Sikutasime taignapalli tükkideks. Sinna juurde proovisime ka palli ja vorstikese veeretamise tehnikad. Loomulikult laulsime ja lugesime liisusalme ka sinna juurde. 

Enne, kui hakkasime endale taignast paberit rullima, ladusime kõik rebitud ja töödeldud tükid üheks torniks ja vajutasime selle torni lõpuks kokku, veeretasime palliks ja siis rullisime vorstiks. Nüüd saime puidust taignarulli abil teha endale sobiva suurusega "paberi". Et suurus õige tuleks, andsin lastele kätte topsid (kas vanad kodujuustu vmt. topsid, mille põhjas auk või siis ostetud istutuspotid), et nad saaks oma "paberit" mõõta (et ei oleks liiga suur ega liiga väike).

Edasi hakkasime sinna peale pilti joonistama - ikka taignast ja ikka samu tehnikaid  (veeretamine, rullimine) kasutades. Andsin lastele ükshaaval erinevat värvi taigent, mida siis lapsed oma nn. paberi peale lisasid. Lisaks me veel rebisime tükke, kukutasime neid pildile, siis veel proovisime neid näpuga piip, piip ja tuuuuut (lahtise labakäega) kinni vajutada. 
Andsin kollast, rohelist, sinist, punast ning sinna juurde lapsevanem arutles, mis värvid need on, mida neist võiks teha jne.
Lisavahendina andsin kätte ka noa, et saaks valmisrullitud vorstikesi lõigata.

Kui pilt oli valmis, siis keeras lapsevanem selle pildi topsi ümber. Kaunistasime neid topse nüüd veel pärlite jmt.-ga. Nüüd aga algas aednikutöö - muld lusikaga suurest kausist topsi sisse tõsta, seemned sisse poetada (laps võttsi oma vanema peopesasse pandud seemneid ja puistas need oma topsi) ja veega üle kasta. Iga laps sai topsid, millede kaante sisse oli torgatud augud, et vesi saaks välja tulla.

Kui sügiseti on lastel taignast töid üsna rasked teostada ja püsivust napib, siis kevadel nad naudivad seda kõike. See on nii tore ka meile sellist arengut näha. Super tublid olete, Haldjapere väikesed meisterdajad:)