Mängu jaoks olid meil kastid, mille sees oli erinevaid kollaseid ja rohelisi asju. Kasti külgedel olid käeaugud, kust oli hea esemeid otsida. Eesmärk oli asju välja võtta ilma, et seda ise näeks. Piilumise võimalus oli küll ka igaks juhuks. Suurematega (3+) sai mängida juba sellist mängu, et vanem andis ülesande: otsi mulle kastist midagi kõva. Väiksemad leidsid käsikaudu kastist eseme, et siis alustuseks emme-issiga arutada, kas see on roheline või kollane. Seejärel sai edasi arutada, milliseid omadusi sel veel on – kare, sile, kõva, väike, suur, pehme jne. Väikelapseiga võib nimetada väikelaste sensomotoorsete oskuste peenhäälestamiseks. See on aeg, kus lapsel on võimalik õppida maailma kohta läbi erinevate meelte ja tegevuste: maitsmise, katsumise/kompamise, nägemise, kuulmise ja haistmise. Meeled aitavad toetada nii peen- kui üldmotoorikat, mis omakorda on aluseks tasakaalu, täpsuse, koordinatsiooni, kiiruse/vilumuse ja stabiilsuse arenguks. Läbi sensoorse ja motoorse stimulatsiooni tekivad lapse ajus tugevad kognitiivsed seosed ja ühendused.

Miks on varajane sensomotoorne areng oluline?
Beebid ja väikelapsed kasutavad oma meeli keskkonnast tulevate stiimulite vastuvõtmiseks ning vastavad neile reflekside ja motoorse tegevuse kaudu. Kuigi palju arengust läbib ka kindlaid geneetilisi mustreid, on ka keskkonnal lapse arengus suur roll. Kui laps keskkonnast tulevale stiimulile vastab, tekivad ajus uued närviühendused. Aju plastilisus ja vastuvõtu ulatus on suurim just inimese esimestel eluaastatel. Väikelapse sensoorsed kogemused mõjutavad nii neuronite arvukust, kui nendevaheliste ühenduste rohkust.

Aju arengu puhul, eriti väikelapse eas, on väga oluline roll täiskasvanud hooldajal lapse kõrval, kes aitab kogetut mõtestada ning vastab lapse vajadustele. Täiskasvanul on lapse vajadustele vastamisel oluline meeles pidada kolme faktorit: tähelepanu, kinnitamine (laps ootab vanemalt justkui kinnitust oma uuele teadmisele) ja häälestus. Kokkuvõttes on see vanema reflektsioonivõime. See aitab arvestada lapse individuaalsete vajaduste ja arenguga ning juhib ta kindlalt turvatunde, autonoomia ja kompetentsuseni.

Meisterdus.
Püüdsime ka meisterdamise käigus pildile püüda mitmeid erinevaid rohelisi ja kollaseid asju ning sedasi kevadet välja meelitada. Võtsime kõigepealt suure valge paberi ja rohelise rasvakriidi. Mängisime, et kevad tuleb pisikeste sammudena, peaaegu ei olegi näha veel – tegime kriidiga paberile täppe.
Seejärel kujutasime, et kõvad tuleb lausa raginaga – võtsime kasutusele puidust terava otsaga pulgad. Lapse ja vanema koostöös tekkisid paberi sisse nüüd augud. Proovisime augu torkamisel pihta saada täpi kohale. Tööd tegid silm ja käsi ning mõlemad kehapooled – pulgaga torkamiseks oli vaja kasutada kahte kätt. Kui jaks sai otsa, oli hea võimalus augud kokku loendada. Väikestel näppudel oli nüüd hea uudistada, kuidas näpp paberist läbi läheb.
Seejärel sättis kevad kleidi selga, hüppas ja tantsis: pitsiline kilejas vakstutükk aitas pehme švammi abil ilusaid mustreid paberile võluda. Värvina kasutasime erinevat tooni rohelisi.
Vahepeal piilus pildile päike ka. Selleks kasutasime natuke naljakat moodust – pritsisime rahakummiga kollast värvi varem valmis tehtud aukude ümber laiali. Värvisime pintsliga kummi kollaseks, siis venitasime, sikutasime ja lasime hooga lahti lasta (ettevaatust, pritsib :)).
Kõige lõpuks võtsime siidipaberi tükid ning pistsime need pintslivarrega läbi augu välja turritama - nagu tärkaks miskit.
Valmiski.