Et sõbrapäev on tihti ka väga magus päev, siis kasutasime kunstivahendina seekord suhkruliimi. Ega see ei olegi midagi muud, kui puhas suhkur ja natuke vett, mis on hoolega kokku keedetud. Kleebib nii, mis hirmus.

Suhkruliimi pintseldasime või vedasime näpuga kaardile -sõrme all mõnus teraline. Iseenesest võiks see veidi kauem kuivada või taheneda, et see hanguks ja moodustuksid toredad mustrid, mis värviga välja hakkavad tulema. Tekstuuri pärast liiga palju ei tasu muretseda, sest kui suhkruliimile värvi lisada, hakkavad mustrid ka niisama tulema. Värv justkui sulab suhkru sees. Äge.

Värviks kasutasime punast. Mitte niisama punast ja pintsliga, vaid südamekujulistes vormides külmutatud värvi. Ehk et kui liim ka veel veidi soe oli, sai võrdluseks katsuda midagi hoopis külma ja libedat ja märga. Päris pisikestega kasutasime värvi asemel külmutatud peedimahla.

Seejärel jätsime esimese  kaardi kuivama ja tunni lõppu ootama.

Teisena võtsime ette veel suurema südamekujulise kaardi meisterdamise. Selleks kasutasime eelmisest tunnis tehtud täpi ja ringiteemalist ühistööd ja üle-eelmise tunni kilele maalitud trükki. Mõlemad materjalid sobisid imehästi edasiseks meisterdamiseks.

Kõigepealt hakkasime neid väiksemateks tükkideks rebima. Ja siis veel väiksemaks. Kes juba veidi suurem ja suur kääride fänn, sai muidugi kääridega lõigata sentimeetrite viisi kraami. Samuti olid kasutuses augurauad. Eriti suureks hitiks kujunesid konnakujulised augurauad - hea ju konnasõbrale kinkida just selline sõbrapäevakaart. Ja milline laps (kinkija) ei oleks konnasõber, eks. Kui kollaažimaterjal valmis, tuli see lihtsalt pildile kleepida - kes suhkruliimiga, kes pulgaliimiga. Kõige lõpuks said mõlemad kaardid endale veel emme-issi abiga pulgad otsa.

Suhkruliimi-kaart tuli veidi nagu pulgakommi moodi - limpsi või ise.

Suuremate (3-5a) laste tunnis tekkis samuti eelmise tunni materjalist kaardimeisterdamise vabrik. Kõik nohistasid keskendunult tööd teha ja lahkusid pataka kinkidega.