Selleks sai rannast kaasa toodud kive ja liiva ja savi - Mariliisi igasuvine rand asub nimelt sellises kohas, kust leiab rannast palju looduslikku savi. Selle sees on hea nii mängida kui näo-, jala- ja kasvõi terve keha maske teha.
Mereks laotasime tunnis maha suure sinise kile, mis tegi toredaid hääli - muuhulgas ka mere häält :). Vahepeal meri vaikis, siis jälle lainetas ja marutas. Vahepeal istusime ja vaatasime laineid kaldalt, teinekord jälle sumas keegi "vette".
Siis oli aeg laotada maha liivarand ja kivirada. Selleks oli vaja lahti pusida üks suur ja raske kott - kes julges sai proovida, kui raske see kott ikka on ja siis võrrelda seda mõne kergema asjaga. Liiv ja kivid olid kotis omavahel täitsa sassi läinud, nagu meil Haldjaperes tihti juhtub - justkui mingid krähmud ajaks kogu aeg asju sassi. Õnneks on meil palju pisikesi abilisi, kes kõike sorteerida ja korda panna aitavad.
Kividest sai mõnes tunnis liivahunniku ümber ring, mõnes tunnis mitu sirget rada, mõnes tunnis torn. Saime rääkida pehmest liivast ja liivateradest ja kuidas need teevad olemise karedaks. Kivid see-eest õpetasid meile mõisteid kõva, külm, suur, väike, raske, kerge ja tegevusi nagu koputamine, peitmine, ladumine, võrdlemine. Kõike seda saime oma käte või jalgadega ise järele proovida. Päris pisikestega harjutasime ka kivide kaussi tõstmist.

Mereretke pildile panemiseks võtsime aluseks lainelise servaga papitüki - seda sai enne tegutsema asumist käega paitada, küll lainetusest rääkimiseks, kui ka papitüki kõvadust ja siledust oma käega järgi proovides.
Alustuseks hakkasime pildi peal randa minema. Mitte niisama minema, vaid astuma. Selleks proovisime värvi käega laiali ajamise asemel, käega pildil astuda - tip-tap, tip-tap... Enamasti tahavad lapsed teha nö kojamehe-liigutust ehk vasakule-paremale ja sihh-sahh terve käega värvi laiali ajada. Seekord proovisime teadlikult kätt alustuseks teistmoodi liigutada. Ja siis sama kiviga ka. Kivi muudkui värvi sisse ja siis väikeste sõrmede haardesse ning pildile. Terve papp sai randa minevaid jälgi täis.
Marutava mere pildile võlumiseks võtsime kõigepealt mängu läbipaistva väikese kilekoti. Uurisime ja puurisime seda igast küljest. Läbi koti sai piiluda emmet või sõpra või siis käsi kotti pista ja avastada, et ka käsi jääb näha - kott oli igapidi läbipaistev. Siis jagasime lusikad laiali - võtan endale ühe ja annan teise sõbrale edasi. Lusikat läks vaja kliistri tõstmiseks kilekotti. Kliister ise oli ka üsna läbipaistev, kuigi hägune. Seda oli hea ka läbi koti mudida ja katsuda. Sõrmedele tegevust ja silmadele põnevust - eriti pärast seda, kui lisasime kotti ka törtsukese värvi. Kotis võttis kliistivärv jumet. Panime kotisuu kinni ja lõikasime ühe nurga ära. Seejärel tuli eriti hoolikalt kotti pigistada, et sealt värv pildile saada. Meri võttis ilmet. Seepeale oli üsna vastapandamatu käed kliistri sisse pista ja kogu kraam kätega laiali ajada - meri marutas. Mõni laps ei taha käsi värviseks-kliistriseks teha ja see on ok. Siis saab kasutada ka töövahendeid (kasvõi lusikas või selle vars), peaasi et tuju ja teotahe püsiks. Erinevad materjalid ja nende tekstuurid ei pääse sedasi küll lapse peopesa võlupunktideni, mis omakorda aju stimuleerivad, aga antud ülesannet ja mustreid saab ka vahendatult kaasa teha ja sellest osa saada. Meie kogemuse põhjal enamasti on see mitte-määrida tahtmine hooaja lõpuks asendunud pean-saama-üleni-värviseks tundega. Seda tegelikul põhjendada ei oska, mis see asendub :). Kõige tõenäolisem on jäljendada tahtmine ja uus, põnev ja üllatuslikult ka meeldiv kogemus.

Edasi peale kliistri pildile pigistamist ja mereks võlumist, jätkasime, kuidas keegi. Peale pehmet, libedat, voolavat kliistrit katsusime vahelduseks ja võrdluseks jälle liiva - hoopis teistsugune tunne oli seda sõrmede või peo vahelt pildile pudistada või hõõruda. Mõnes tunnis võtsime kasutusele ka soola. Peensoolast sai veel ühest läbipaistvast kotikesest pildile vedada laineharju. Või jämesoolast rahet, lihtsalt meresoola/soolast merd, mustreid jne.

Kõige lõpuks otsisime välja savi - pehme materjali kõvade kivide tegemiseks. Savi sisse sai alustuseks taas auke vajutada, sõrme peita,  sellele erineaid kujusid anda, savi allub hästi pisikeste käte tahtele. Peale sõrmemassaaži ja oma mudimise isu täismudimist sai savist palju väikeseid või mõni suur kivi, mis järgmiseks tunniks kivikõvaks kuivab. Kivide tegemiseks rullisime savis pika "vorstijupi" ja murdsime sellest väikseid tükke. Kivile kuju andmiseks potsatasime neid tükke põrandale ja lõpuks pildile - meri sai kive täis.

Kliistri ehk liimi tegemiseks on vaja keema panna vesi (nt 1l) ja siis kui see on keenud, valada segades juurde kartulitärklise (nt üks suur kuhjaga lusikatäis) ja jääkülma vee (nt pool klaasi) segu. Mida paksemat kliistrit tahta, seda rohkem kartulitärklist tuleb panna. Põhimõtteliselt on kliister nagu kissell, aga ilma maitse ja värvita.