Nüüd kuulsime uudist, et Haldjaperre on ennast sisse seadnud ka nõid. Pidi olema sõbralik ja kõigi soove täitev. Ainuke asi oli selles, et tema koopani jõudmiseks pidime läbima ohtliku tunneli, kus oli pime. Lisaks palju ämblikuvõrke, ämblikke ja muid hirmsaid olendeid. Selleks, et teada saada, kas tunnelis roomajatel on kõik ok, pidi vahepeal tunneli laes olevat kellukest tilistama. Julgemad korjasid ka ämblikke kokku.

Lõpuks sai kadalipp läbitud ning jõudsime nõia koopa ette. Koputasime ja sisenesime. Ka seal oli pime. Aga maas olid helendavad nooled, mis juhtisid meid otse nõia ja tema võlukuuli juurde. Nõid ütles võlusõnad ning kuul hakkas helendama. Nüüd sai igaüks midagi soovida ja kuuli puudutada. Kui kuuli sees hakkas sähvima elektrinool, siis võis kindel olla, et soov läheb täide. Kõik olid väga julged ja vaprad. Lahkusime nõiakoopast tagasi oma meisterdamisplatsile.

Seekord kasutasime oma kogemusi ämblike ning kollidega ära ning asusime paberkotist meisterdama maski või kommikotti. Maskile sai tehtud silmaaugud aga kotile sangadega augud augurauaga.

Siis joonistasime veidi tausta kriitidega ja võtsime liimipulga ja tegime sealt liimiseks, kuhu pidi tulema koll. Kolli jaoks kogusime kollikarva kolmest kausist: must, roheline, roosa. Igaüks kogus sealt oma kaussi paraja koguse lemmikvärvi. Siis patsutasime karva liimi külge. Lisasime kollile silmakleepsud ja joonistasime musta kriidiga jäsemeid. Jäsemed said ka ämblikud, mille mustast paberist kehad me kotile liimisime. Lõpuks lisasime ka helendavat teipi ja viimaks kotile karvasest traadist sangad.

Beebidega valmistasime seekord mõnusalt krabisevaid musta riidega kaisuämblikke, mille sisuks oli mullikile. Ja ühe kaardi tegime ka oma käejäljega-sellest sai must ämblik, kui ta silmad ka sai.

Oli hirmus jube lahe tund!